Suvi usas

Nonii jälle siis JFK´s NY lennujaamas ootamas oma reisi Nashville. Palju huvitavam on ikka reisida kui tead,mis ees ootab ning ei jookse nagu lammas lihtsalt ringi. See aasta tule ikka lahe suvi :) Need, kes esimest aastat tunduvad ka toredad olevat, kellega tuleb mega suvi.
Nõme oli see, et igas lennukis Tallinn-Stockholm ja Stockholm-London ja London-NY olid lennukis lapsed, kes pidevalt karjusid ja vingusid ja magada ei lasknud. Aga muidu oli normaalne, olen lendamisega ikka täitsa ära harjunud.
Unegraafik on veel segamini. Ei saagi aru mis aeg on.
Tuleb kiire nädal. Nii siis arvatavasti kui teada saan kuhu lähen ja v-b kui alles kohale jõuan saan uuesti kirjutada.

03.05.08
Käisime väljasõidul. Mingid mäed pidid olema. Oli muuseum selle piirkonna loodusest- taimed, loomad, putukad, muld jne. Avastasime sealt ühe eesti keelse raamatu „Eesti Loodus“ hm hm. No eks seal oli kindlasti veel midagi Eestist nagu üldse Voroneži oblastis (Kramski muuseumis ju ka muumia Tartu ülikoolist- sellel ainukesena kiri juures. Kindlasti on veel asju). Nägime kotkaid, kulle- julged tegid pilti ka, lind käe peal :) Tekstide ja video järgi mõtlesin, et see on suur park või midagi ja seal on palju linde.
Polnud mingit parki ja linde oli kümmekond (no vb 20 ringis). Üks pistrik oli ka. Ahmed rääkis, et Iraagis maksavad pistrikud miljoneid. Ning väga rikkad inimesed ostavad treenitud linde jahi pidamiseks.
Meil oli ka piknik Don´i ääres. Mingid linna inimesed vist enamus olid kaasas või hiinlastele lihtsalt ei meeldi kõndida? Nad tahtsid minna bussiga, mõni sada meetrit, jõe äärde?? Kohati on inimesed ikka uskumatult külalislahked. Kõik pidid tgtl midagi süüa kaasa võtma, aga ega kellelgi eriti palju midagi ei olnud. Tsurkade õppejõul oli aga valmistatud lavash täidisega( roheline sibul ja kartul?) Ahmed grillis kana ja Nastja tegi kurgi-tomati salatit, päris hea oli. Enne avastasid nad, aga et soola pole :D õnneks kuskilt see ikka leiti-muuseumi töötajatelt küsiti vist. Ja siis hommikul üks hiinlane, Zoja, tegi mulle nö hiina blintsikuid kaasa- jagasin ka teistega, kuigi eriti midagi jagada polnud :)
Siis käisime veel mingist kohas, kus inimesed ammutasid püha, puhastavat vett. (Nagu Eestis, Kuremäe kloostri lähedal) Vesi oli jääkülm ning see pidi kasulik olema. Oli ka võimalus jääkülma kümblust teha. Metsikult oli rahvast.
Vähemalt oli jälle väike vaheldus.

26.04.08
Venemaal on alles nüüd lihavõtted. See on üks tähtsamaid pühi. Lisaks munade värvimisele, küpsetatakse кулич´i (selline pätsike glasuuriga), tehakse пасха (kohupiimast pätsike lisanditega, igal perel erinev-rosinate, viinamarjade, apelsini, kondenspiimaga või millega iganes). Ja enne pühapäeva neid ei sööda. Laupäeval käiakse kirikus ning lastakse kogu see toit pühaveega üle pritsida. Lisaks minnakse öömissale. Kogu see seltskond käib enne südaööd 3 korda ümber kiriku. Siis oodatakse millal pühatuli jõuab kirikusse ning kõik saaksid selle koju kaasa võtta. Iga lihavõtte ajal süttib Jeruusalemmas pühatuli. Üks kirikuteener läheb ühte ruumi ning ootab, palvetab u 10-30 minutit ning siis süttib pühatuli, mis esimesed 15-30 minutit ei põleta ning usutakse, et sellel on tervendav toime. Enne loomulikult kontrollitakse see inimene üle ka, et tal ei oleks midagi kaasas, millega saaks tuld süüdata. Igaljuhul Jeruusalemmast viiakse see tuli siis edasi kõikidesse õigeusklikesse maadesse. Moskvast toodi see tuli ka Voroneži, enne kella 2. Ja siis kohe pärast keskööd on ilutulestik, sest Kristus tõusis üles. Tõsiusklikud inimesed on loomulikult kogu missa aja seal, põletavad küünlaid oma kaitsepühaku ees. No loomulikult tehakse kirikus sel ajal ära. Lisaks küünaldele saab osta ikoone, maale, raamatuid, cd-si ja igasugust nänni lihavõttega seoses nagu puust värvitud munad jne. Rahvast oli ikka metsikult. Ma ei suutnud üle paari tunni seal olla, inimesed olid aga enne mind juba mitu tundi olnud ning olid veel mitu tundi. Kirikutegelased käisid enne pühatule tulekut pidevalt ringiratast mingite pühade asjadega nagu kullast piibel ja siis olid mingid kepid mille otsas olid kullast kujutised ja mingid asjad olid veel. Ning missa pidaja pidevalt ütles- Kristus on ülestõusnud ning kogu rahvamass selle peale- kas tõesti. Neil on ikka nii palju igasuguseid rituaale.

25.04.08
Käisime koos inglise keelt rääkivate venelastega Parnassis(kompleks, kus on piljard, bowling, ööklubi, bassein). Mängisime 2 tundi bowlingut koos Olga, Aleksandra, Katja ja Annaga. Päris huvitav oli. Eriti hea oli see kui ma ühel korral kuuli hooga tahtsin veeretada ja see lendas selja taha :D Pärast ka tantsisime veidike. Oli kuumade 80´ndate pidu. Kohati oli normaalne muusika

24.04.08
Käisime täna koos hiinlaste ja Tatjana Jurjevnaga koolis. Vaatamas kuidas õpivad vene lapsed. Esimene tund, meie jaoks, oli vene keel, 6 a klassiga. Vastamiseks pidid nad käe üles tõstma ja püsti tõusma. Tunni lõpus tegid nad etteütluse. Kohe tuli põhikool meelde ja see, et mul on nii hea meel, et ma juba ülikoolis olen :) Siis vaatasime, mida 2. klassi lapsed laulutunnis teevad. Meie jaoks tegid nad väikest esinemist nö karaoke vormis. Meil küll muusikaõpetaja mängis ikka klaverit, aga nüüdsel ajal käib vist kõik muusikakeskuse kaudu? :D Vahepeal oli vahetund ning meid leidis üles üks õpetaja, kes oli Valgas 20 aastat elanud. Rääkis väheke oma elust ja et nad igatsevad Eesti järele ning näitas mida ta eesti keeles oskab: luges 10ni ja küsis „andke palun mulle pudel piima“. See enam-vähem kõik mis mäletab :) Kuulsime pärast, et ta oli väga õnnelik, et meid nägi ning ta olevat sama juttu juba väga palju õpilastele rääkinud. Siis käisime 9. klassi kirjanduse tunnis, kus taheti et me esineme. Hiinlased rääkisid elust Hiinas ning lugesid luuletusi ning ma saatsin Riho rääkima Eestist. Käisime veel mingis tunnis, vaatasime väikestele mõeldud loomadega tutvusime showd- näidati jänest, kilpkonna, madu, väikest krokodilli. Kõikides tundides võisid õpilased meilt küsimusi küsida, ega midagi erilist ei küsitud ning hiinlased olid nende jaoks rohkem haruldus. Vahepeal pidime tutvuma 10. klassiga, kõik pidid endast midagi rääkima. Väga ebamugav oli see kõik. Lõpuks läksime teed jooma ja küpsiseid sööma koos mõndade 11.ndikega. Tutvusime, lobisesime, laulsime, joonistasime, mängisime katkist telefoni erinevates keeltes- lõpus sõna tundus ikka hiina keeles. Lõpuks oli kõigest kopp nii ees ja pea ka valutas.

17.04.08
Õhtu oli väga sündmusterohke. Käisime festivalile järgneval galakontserdil. See oli ikka päris huvitav. Tõesti parimad, võitjad esinesid pluss veel igasugust lisa-profesionaalid, väga vene teemalist. Meil olid aga väga halvad kohad, palkonil (3. korrus) ja veel 3. rida ning inimesed voorisid koguaeg edasi-tagasi, mis oli väga tüütu. Tekkis selline tunne, et sõimaks neil eesti keeles näotäis, aga ütlesin hoopis ühele tsurkale vene keeles, et istu maha või mine minema, ma ei näe midagi ning enam ta mind ei seganud :) Siis toimus väike vaheaeg, mõtlesime väheke ringi vaadata ja läksime alla. Seal olid uskad, mundris, valmis esinema minema (sest nad võitsid, ma ei tea mis kategoorias, teise koha). Mõtlesime siis, et võiks alla istuma jääda, sest vabu kohti oli. Enne, aga tulid 2 vene neidu ja küsisid, et kas me oleme ameeriklased, sest me rääksime uskatega. Igaljuhul nad olid Pedast ja tahtsid, et inglise keele oskajad harjutaksid nendega inglise keelt. Vahetasime nr ja ütlesime, et võime usakatele ja brittidele ka sellest rääkida. Teine pool showst oligi rohkem sõjaväeteemaline. Esinesid inimesed mundris või sõjakoolist vms. Lõpuks saigi läbi. Siis oli disko 2. korruse fuajees.Lõpuks läksime koos hiinlastega koju, sest nad ei julgenud üksi minna. Nad kardavad üldse väljas käija, sest see pidi väga ohtlik olema :)

16.04.08
Käisin pärast loenguid uuesti festivali vaatamas. Isegi oli kohati parem kui esmaspäeval. Mõnel oli vist tõeline esinemisvajadus, esinesid mitu korda ja veel erinevate inimestega. Kirby esines ka. Laulis seda kevade tangot, mida me kõik laulutunnis laulame. Paar korda läksid tal sõnad meelest ära, aga muidu on tal ilus hääl. Arvan, et inglise keeles laulab ta suurepäraselt ja tema lauldud ameerika hümn tooks pisara silma :) Paljud meie õppejõud pidid olema seal žüriis, ega see neile eriti ei meeldinud ning nad ise ka arvasid, et see konkurss on jama. Aga ikka iga 2 aasta järel korraldatakse. :D pärast läksime Riho ja Johniga kinno, Arthouse´i. Seal näidatakse vist aint väärtfilme. Vaatasime korea romantilist komöödiat „Ma olen kürborg, aga see on normaalne“. Täiesti ajuvaba film, hulludest. See film oli võitnud igasuguseid auhindu. Arusaamise tegi raskeks veel see, et film oli korea keeles, vene keelsete subtiitritega.

14.04.08
Käisin vene keele festivalil võõrtudengitele. Seal esinesid ainult mitte venelased. Olin ainult avamisel, kus kõik ülikoolid, üle Venemaa ja meie ameeriklased ka, tutvustasid end mingi kavaga. Suht algklassi teema. Aga julgust neil oli, et midagi üldse sellist teha. Mustad ja pilukad oma vigase ja raskesti arusaadava vene keelega laulsid(enamasti mööda) ja näitlesid väheke. Tegelikult ikka naljanumber. Suure üllatusena olid ameeriklased nende kõrval ikka päris head. Neil olid mundrid seljas ning nad marssisid, laulsid ja pidasid ka väikest dialoogi (sain igaljuhul aru mis nad rääkisid). Kõige parem oli ikka meie oma ВГУ, väga huvitav näitemäng. Neile järgnesid paremuselt ameeriklased ning ülejäänd olid suht sama vitsaga löödud. Äramärkimist väärib ainult üks mustanahaline, kes tantsis väga hästi ja tegi isegi moonwalki, aga nende etteaste oli lahja. Päris konkurssi ma vist ei näinudki, aga see kestab veel kolmapäevani ning neljapäeval on suur galakontsert, kus esinevad parimad ning pärast on disko kus enamasti keegi ei tantsi :D

Käisin täna nukuteatris. Tegelikult oli see juba teine kord. Esimesel korral vaatasime täiskasvanutele mõeldud etendust „Kuninglik striptiis“ põhimõtteliselt nagu „Keisri uued rõivad“ aga lisandiga. Väga lõbus oli, näitlejad tegid oma tööd hästi, kuigi ega ma päris kõigest aru ka ei saanud, aga mõte jõudis kohale. See kord aga vaatasime lasteetendust, mis oli kurb. Mustakõrvalisest koerast Bim- see lugu on väga kuulus Voronežis. Suht masendav pilt nõukaaegsest elust. Igaljuhul näitemäng oli väga traagiline, koer suri lõpuks ära. Aga ainult ühele lapsele läks see südamesse (nuttis selle pärast). Tahaks kindlasti draama teatrisse ka minna. Ooperi ja balletti teatris käisin, kuigi kontserti vaatamas. Kinos isegi ka käidud- öökino, kella 5ni, 3 filmi järjest (ja seda kohe pärast Kaukaasia reisi- väga tahtsin magada lõpuks :)
Teisipäeval oli ka mu toanaabri sünnipäev. Tulin teatrist ja tuba oli vietnamlasi täis, poleks iial arvanud, et neid nii palju ühte väiksesse tuppa mahub. Ja neid tuli veel juurde. Tundsin, et suht valge varesena-ainuke valgejuukseline, eurooplane ja eestlane ning ainuke kes ei saanud midagi aru mida nad rääkisid :D No vähemalt ma sain torti.

Väljas läheb igapäevaga ikka rohelisemaks. Täitsa kevad. Nii nõme on siin linnas see, et pole eriti kohti kus istuda, õues. Kaks nii-öelda parki on, aga seal on pingid koguaeg hõivatud. Ja siis on siin veel puudu prügikastidest. Ma ei saa aru miks linnaelanikud ei hooli oma linnast ja viskavad prahi maha. Kui laupäeval jõe ääres käisime, oli pilt kohutav, kõik kohad olid tühje pudeleid ja muud sodi täis, jõgi ka. Nii soe oli ,et oleks tahtnud ujuda, aga see vaatepilt viis isegi mõtted sellest ära. Kaardi järgi oleks pidanud seal park ka olema. Oli ainult tihnik ja liiv ning prügi. Kõndisime tükk aega, et näha äkki on mõni ilus, puhas koht, kus istuda, aga asi läks ainult hullemaks. Lõpuks kõndisime tagasi väljakuni ja istusime kiriku ette pingile, mis nägi välja et kohe kukub kokku. Sellel platsil, kus ka Peeter I auks või õigemini laevade ehitamise auks oli monument (laeva kujutis), oli koht, kuhu sai osta omanimeline kivi. Seal olid ka mõned, sellise tähe kujutisega, nagu Hollywoodis staaridel nimelised kivid.

Uus päev, viimane tegevusega. Käisime ratsutamas mägedes. Ma ei tahtnud olla esimene, kes hobuse selga ronib, kuigi oleks pidanud, sest see hobune oli kõige rahulikum. Ma mõtlesin, et ei saagi üldse hobuse selga, tglt oli kerge, aga minu hobune ei tahtnud alati väga sõna kuulata ja kui ta esimest korda galoppi pani mõtlesin, et kukun alla, aga polnudki nii hull. Mõlemad jäime ellu. Vähemalt mu hobune ei löönud teisi, ega läinud sinna kuhu tema tahtis või ei peeretanud kogu aeg. Kuigi ta vahepeal hakkas galopeerima kui teine hobune kõrval jooksis ning ta tahtis olla teistest ees(või olin see mina :P) igaljuhul selles osas ma teda ei takistanud. Kokkuvõttes olid huvitavad 2 tundi kaunis looduses. Õnneks peale põlvede midagi muud ei valutanud, ka järgnevatel päevadel. Enne ja pärast lõunat saime piisavalt puhata. Nii et viimasel õhtul läksime jälle välja. Klarisse juba loobus jalgpalluritest. Esialgu läksime siiski alla, soojendama. Siis läksime ööklubi Malibut otsima, Klarisse sai head direktsioonid ning me jõudsimegi sinna. Jällegi pidid kutid rohkem maksma ning aint nemad otsiti läbi. Seal olid veel imelikumad tsikid nö peeglitantsijad (mõlemal pool seinas oli maani peegel ja nad tantsisid vaid seal ees ja mitte kellegi teisega (kuigi Keri püüdis :D. Tamara ja Nate lahkusid varem. Sergio piiras Klarisse, see oli nö au asi, sest ma ütlesin, et Klarissele ei meeldi ameeriklased, aga tema arust keegi ei saanud talle ei öelda (see õnnestus tal) Olime veel väheke seal ja siis läksime kõik koos minema. Ah jaa ma veel kaotasin oma üliõpilaspileti ära, ise ei teadnudki, aga Kirby leidis selle üles. Hakkasime siis minema. Keri pani jooksu paar korda, Kirby püüdis teda tagasi hoida. Siis Jeff hüppas, niisama, ja väänas oma jala välja.
Pärast lõunal sõitsime ära. Ma olin kupees koos Tamara, Klarisse ja Jeffiga, enamus ajast magasin. Aga nägin kahte mudilast, alla aasta, jooksid mööda vagunit ringi. Šaša ja šuša nägid ühesugused välja, kuigi erinevad vanemad ja esimene neist poiss. Ime, et nendega midagi ei juhtunud, sest vanemad lasid neil vabalt ringi joosta. No tglt ühe korra nad kukkusid, kallistades ja šuša sai sinise silma- armastus teeb haiget. Aga oleks võinud hullemini minna. Nad jooksid pärast edasi. Lõpuks jõudsime Voroneži tagasi, tglt ega eriti ei viitsinudki enam tulla :)

Järgmisel päeval pidime minema Pjatikorskisse (st 5 mäge türgi k). Giidiks oli pisike naine. Esimene mälestusmärk oli Lermontovi duelli pidamiskoht, kus ta tapeti. Siis käisime mingis koopas, kus oli allikas hästi helehelesinine ning haises nagu mädamuna :D üle tee, natuke all pool, oli ka sooja vee allikas, giid rääkis et inimesed käivad seal suplemas, me vaatasime alla ja seal oligi keegi- paljas, mitte eriti noor, aga üsna vormikas naine. Sõitsime edasi. Väga soe ilm, see oli ikka kõige soojem päev. Lermontovi majamuuseumis nägime tema maja ja asju ning veel mingit väikest muuseumi tema piltide, kujudega teises majas. Siis käisime veel kuskil. Seal oli ka koobas, kohalikust kivimist. Lõunaks jõudsime tagasi. Pärast läksime linna peale, suveniiri turule- Keri tahtis ikka Kaukaasia mõõka ja Tamara tahtis Vene koondise pusa- kumbki ei saanud. Istusime kohvikus. Kelner oli nii peenikese häälega, enne kui üles vaatasin mõtlesin, et see on naine :D Kutid mõtlesid õhtusöögi sanatooriumis vahele jätta ja pitsat sööma minna, selleks oli aga veel liiga vara. Tuiasime niisama linna peal. Me Tamaraga otsustasime siiski, et lähme ikka sanatooriumi sööma. Dave, aga kuulis kui poisid ütlesid, et nad sööma ei tule ning kui meie lõpuks sinna jõudsime olid nad Johni ja Rihoga lisaks oma lauale teise laua täie saiakesi ära söönud (ja oleks veel söönd, nagu tavaliselt), nii et Nate jäi ilma, kui ta tundis end paremini ja tuli alla et väheke süüa (ta jäi eelmisel päeval haigeks). See õhtu mina Tamara ja Nate ei teinud midagi. Teised käisid jälle väljas. Klarisse käis väikese Zeusi ja tema sõpradega kohvikus ja pärast istus temaga all baaris.

Hommikul üles saada, enne kella 7, oli kõigi jaoks suur katsumus, aga mõned olid varajased ja võtsid paremad kohad bussis ära. Sergio ei tulnud, sest olevat ennegi mägesid näinud ja ta ei viitsind kindlasti nii vara üles ka tõusta pärast klubitamist. Meie giid väike Zeus oli rõõmsameelne ja energiline nagu ikka. Enamus nagunii magas vähemalt pool teed Elbrusele ega kuulanud sõnagi mida mehike jutustas. Eriti närvidele käis see, et ta tahtis näidata, et oskab inglise keelt ja vahepeal kordas vene keelseid sõnu, neid mis inglise keeles analoogsed või siis sellised lihtsamaid väljendeid ning mõnda sõna u vähemalt 5 korda järjest. Kohale jõudes oli külm. Pidime ootama rohkem kui pool tundi järjekorras, et õhuraudteed pidi üles saada, kus oli külmem ning seal veel ootama, et veel kõrgemale saada, kus oli veelgi külmem ja oli tuul, lumi ning midagi ei näinud, sest lumi oli nii erk et pimestas, aga kolmandale levelile me ei saanud, sest ilm oli halb. Aga vaade oli suurepärane, nii palju kui ma nägin. Tarkadel olid loomulikult päikeseprillid kaasas, korra Turk laenas enda omi, palju parem oli vaadata. Loomulikult istusime jälle kohvikus ja jõime teed. Klarisse jõi hõõgveini, tutvus mingite suusatajatega, kes oleksid ka meid suusatraktoriga ülespoole viinud, aga meil oli liiga külm. Klarisse sai siiski väheke mootorsaaniga sõita, aga meil oli nii külm ja ma ütlesin, et mul suva jätame ta siia, läheme ise alla ja kutid, küsisid, et kas me võime ikka nii teha :P :D No tglt me ju ootasime ta ära. Ja tahtsime kangesti sooja saada ning ruttu sanatooriumi jõuda, loodetavasti ikka õhtusöögi ajaks. Jõudsimegi, tgtl jäime hiljaks, aga süüa saime ikka. Õhtul olid kõik nii väsinud. Isegi kutid jõid toas õlut, me vaatasime spordikanalilt meeste ujumist

Mõne jaoks oli juba esimene hommik raske. Teadsime, et hommikusöök on kell 8.00 aga tgtl oli hoopis 8.30(nagu ikka Anatoli pani ajaga mööda), nii et pidime ootama ja mõned olid ikka eriti näljas juba. Sellel päeval oli meie giidiks väikene mongoliidse näoga (täpselt nagu ajaloo õpikus, aint valge :) noor (u 25, pakuks rohkem 12 :D ) mees ak little Zeus. Loomulikult usakate välja mõeldud nimi, aga temaga nad ei piirdunud, uue nime sai ka Riho > Cliff, sest mõned lihtsalt ei suutnud kuidagi ta nime hääldada ja siis Sergio > Concistador (sinna käis veel mingi nimi ette.., aga kui te teda näeksite siis usuksite, et see nimi on nagu rusikas silmaauku :D (tglt nad mõtlesid endale ka hüüdnimed välja…)
No igaljuhul selle päeva siht oli Mesikosed(eesti k kõlab kummaliselt). Kunagi oli seal koskede juures olnud metsmesilaste asula ja nende mesi tegi vee magusaks, sellest ka see nimi.(üks variant, mitmest, nime tekkimise kohta) Tegelikult olid need suht väikesed kosed (3-4 tükki) ja aint ühe nimi oli Mesikosk, seal oli veel Pärlikosk(sest sa sätendas, läikis nagu pärl), Kuradikosk (kunagi oli üks võimsamateist) ja midagi oli vist veel. Nägin mitmeid puid kaetuna nööridest, riideribadest ja kõigest mida vähegi siduda saab(nägid välja, kaugelt, peaegu nagu usas highschoolerite poolt wc paberiga kaetud puud). Giid seletas, et see on kaukaasia naiste, kes tahavad palju lapsi, komme, aga (vene) turistid, kes ei tea sellest midagi seovad ka paelu, isegi mehed :D Siis nautisime üleval mäe otsas päikest ja huvitavat kaukaasia rahva toitu (ei mäleta mis nimi oli, aga nägi välja nagu vene tseburek, aga juustuga, pakun äkki kitsejuustuga). Ning saime ka väheke päikest, õigemini heledanahalised nagu enamus meist, muutusid punakakas :D. Siis läksime sõrmuse mäe juurde (sest alt vaadates oli mäes suur auk, mis nägi välja kui sõrmus), kust avanes suurepärane vaade, väga kaugele, isegi Ebrust oli näha. Ja jälle mingid tädikesed müüsid kitsevillast, mis on väga soe, kudumeid. All oli võimalik kaameliga, polegi nii suurt näinud, sõita. Ta oli nii rahulik, polnd kuhugi kinni ka seotud. No ja John sõitis temaga, ilma mingi sadula vms ja rohkem ei tahtnud ka :D
Pärast lõunat, Anatoli arvas vist, et meil on veel liiga palju energiat üle, läksime parki, et vaateplatvormi näha, kus käiakse päikesetõusu/loojangut vaatamas. Mõtlesime, et äkki saame tõstukiga üles, aga see oleks mõttetu raha raiskamine olnud, kuna järgmisel päeval Elbrusele minnes oleks saanud sama asjaga sõita. Kõndisime siis üles. Tundus, et Anatoli Ivanovits küll kahetses seda, et ta meiega parki tuli, kuna ta pole enam oma esimeses nooruses, väsitas see ta ikka päris ära. Igaljuhul jõudsime lõpuks üles-väheke jooksmist, otsetee kasutamist ja loomulikult minu libastumist ja kõik oli seda väärt. Järjekordselt hingemattev vaade. Iga vaatamisväärsuse juures on ikka koht, kus saab teed juua ja süüa. Istusime seal ja nautisime loojangut, kuni kuskilt ilmusid 4 koera, üks nägi eriti jube välja- koon oli liiga väike ja ta alalõua kihvad olid paista (nagu siis kui koer on vihane ja lõriseb, aga see oli ta loomulik olek). Ja siis üks neis oli ainult 3 jalaga. Nad olid vist kodutud (Venemaal hulgub kuidagi nii palju neid ringi) ja vist jooksuaeg ka. Igaljuhul äkki üks neist vist hammustas teist või midagi oli ning ma oleks peaaegu lauapeale hüpanud, mis siis et ma istusin Johni ja Nate kõrval, ikkagi võttis kõhedaks. Tegelikult kõik meie lauas hüppasid selle peale püsti. Õnneks midagi ei juhtunud. Ja siis me pidime kiirustama õhtusöögile. Meile oldi juba järgmiseks päevaks hommiku ja lõunasöök valmis, kaasa võtmiseks, pandud, sest hommikul kella 7st pidime Elbruse poole sõitma hakkama (u 4 tundi sinna). Aga kuttide arust oli õhtu veel noor ning nad läksid tutvuma sanatooriumi meelelahutus võimalustega- baari ja klubiga(diskoteek, piljard ja veel midagi). Me ei kavatsenud kuhugi minna. Tamara magas. Tglt Klarissel oli plaan jalgpallureid jahtima minna. Ja siis tulid John ja Riho, nad käisid all- baaris oli igav, mingid kaukaaslased tüütasid, diskoteegis olid vanad inimesed ning nad otsustasid toas filmi vaadata, ja et kui meil paremat plaani pole, võime nendega ühineda. No ja siis läksime alla, et midagi juua võtta ja üles filmi vaatama minna. John ja Riho ostsid ära. Ma läksin korra Keriga juttu ajama, istusin maha ja jäingi. Klarisse istus teise lauda. Vahepeal ärkas ka Tamara ja tuli alla. Lõpuks otsustati edasi minna, kluppi. Naistele on odavam kui meestele sissepääs (50rbl ja 60 rbl ). Nii kummaline, et väga vähe mehi üldse tantsib, enamus lihtsalt istub ja joob. Aga mitte Keri, paljud, peale meie, said naerda :D

KAUKAASIA 15.03-23.03

Nonii mu nädalane aktiivne puhkus Kaukaasias on läbi. Rongi sõit oli kohutavalt pikk- u 22 tundi(mitte edasi-tagasi vaid üks ots!). Lõpuks jõudsime pühapäeva hommikul Kislovodski, see ongi rohkem kuurortlinn, kus on väga palju sanatooriume. Elasime kõik 3kesi toas. Ma koos Tamara(usa) ja Klarissega(pr). Üks õppejõud, Anatoli Ivanovits oli ka kaasas, tema elas 6. korrusel. Sanatoorium ise nägi välja nagu Otepääl olev, spetsiaalselt sportlastele ehitatud, „hotell“. Kõik nägi suht nõukaaegne välja, kuigi meil oli ka tv ja külmkapp, telefon ning triikraud. Esimesel korrusel oli ka diskoteek ja baar(täiesti punane). Sanatooriumis olid kas vanad inimesed või sportlased (3 jalkatiimi ;). Väheke sisse end seadnud läksime linnaga tutvuma, sest lõunani oli veel mitu tundi. Käsime tohutu suures pargis, mis siis kui soojem on ja kõik on roheline näeb kindlasti veel ilusam välja. Inimesed tahavad ikka igasuguste asjadega raha teenida: müüdi kaukaasia rahvarõivaid, seemneid, teed jne aga seal olid ka sellised in, kes tahtsid raha (100 rbl) pildistamise eest koos kotka, kulli või paabulinnuga või siis rahvarõivastes. Aga kui sa tahtsid raha kokku hoida ja mõtlesid, et teed ise pilti said nad väga vihaseks, sest tema jäi ju rahast ilma(ja seda nad ei lubanud ka),ameeriklased siiski said paar pilti kotkastega, kuid peaaegu jäid ka vahele :D
Uurisime ka väheke teist linna otsa, kus oli nö turg suveniiride jaoks. Ning siis oli aeg lõunale minna.
Pärast lõunat tutvusime koos giidiga, (pisike 40ndates naine), Kislovodskiga: kõik vaatamisväärsused, eriti igasugused nö kunagised veeallikad- нарзанъ´id, kus saab juua erineva maitsega mineraalvett (lõhn on eriti vänge). Nagu igal pool mujal Venemaal on ka siin palju monumente, eriti BOB (Suur isamaa sõda) mälestuseks. Siis sõitsime ka veits linnast välja, seal olid mingid kaljud, millega kaasnes legend: mingid noored, tüdruk igatahes rikkast perest, armastasid üksteist, aga isa tahtis, et neiu abielluks mingi vana rikka mehega. Niisiis noored otsustasid, et neid ei saa lahutada ja tahtsid kaljult alla hüpata. Neiu kõhkles veidi, nii siis noormees hüppas enne(et neidu julgustada?!), aga neiu lõi veel rohkem kartma ja ei hüpanudki. Sellest ajast peale kehtib komme, et naisterahvastel on eesõigus :D
Ja siis seal oli eesel, kellega lapsed said sõita. Ameeriklased arvasid, et oleks eriti tore kui Turk, kes on kõige pikem (pakun et läheneb 2m), sõidaks sellega. No tglt see oli ka naljakas, ma arvasin et ta jalad ulatuvad ikka maani. Kuigi eeslist oli väheke kahju.
Siis läksime sanatooriumi sööma. Pärast mõtlesid usakad, et võiks tutvuda „ööeluga“ ehk minna baari. (baarid on aint 10.ni avatud, kohvikud 12ni !?)

07.03.08
Täna olime laulutunnis Rihoga aint kahekesi, see polnd väga lõbus, sest kumbki meist ei pea väga viisi :D Kino tunnis, nagu kombeks, vaatasime „Siberi habemeajajat“ sest seal oli stseen Maslenitsast. Ameeriklased, nagu ikka näitasid, et neil raha on (ja kombeid tunnevad nad ka) kinkisid kõigile naisterahvastele, sest laupäeval on naistepäev, punase roosi ja õppejõud said assortii karbi ka. Isegi ma sain lille ;)
Siis läksime üle õue, столовая-sse Maslenitsat tähistama. Täiega selline tunne nagu oleks algklassides. Kõige pealt sõime bliine- mee, hapukoore ning mustsõstra ja maiteamille moosiga. Siis pidid kõik esitama midagi. Kõige pealt ameeriklaste näidend „Kakuke“. Siis hiinlaste näidendid „Naeris“ ja „Kvartett“. Vahepeal väheke mänge: pidime arvama pildi järgi õige muinasjutu, vanasõna järgi mingi asja. Saime pisikesi, mõttetuid
auhindu ka :) Ma sain lausa 4 :D. Siis oli mingi imelik võistlus-2 kutti (Nate ja Kirby) pidid hiina tüdrukutele patse punuma, tundus küll, et hiinlastel on oht juustest ilma jääda, sest kutid polnd elusees patsi pununud. Järgmises mängus pidi silmad kinni üksteisele hapukoort söötma- Dave & John suutsid aint ühe korra seda teha. No siis tuli meie etteaste. Ma ei tahtnud seda üldse teha. Esitasime „Helesinist vagunit“ - laulsime, eesti keeles, enne seda veel väike etteaste Gena ja Potsataja nukkudega (margine ). Inglased, kes alles saabusid, ei saanud mitte midagi aru, vaatasid sellise näoga, et mis neil viga on :D Siis Silvia ja Tatjana Jurjevna esitasid mingit karnevali laulu. Lõpuks saigi läbi. Läksime õue ja panime tsutsenko? põlema (maslenitsa nukk, peaks olema põhust, kes tähistab talve ja põletamine tähistab siis talve lõppu ja et kevad võib nüüd tulla). Mõned hüppasid ka üle põleva nuku, see pidi õnne tooma.Üks hiinlane oleks põlema ka läinud, sest väljas oli tuul ja pooleldi põlend nukk tahtis lendu minna, hiinlanna seljataha, pükstele lendas, aga John tegutses kiirelt ja päästis ta :D (tgtl asi polnd niiii hull :P )
Ah jaa pilt võite ka näha (mitte põlevast hiinlasest :D )


http://picasaweb.google.com/helerii/Maslenitsa

06.04.08
Tegin täna bliine, sest praegu on maslenitsa nädal ning siis on kombeks süüa bliine- hapukoorega, kalamarjaga, seentega jne Õppejõud rääkis loengus kuidas bliine valmistada ja millega neid süüa jne ja mul täiega tekkis pannkoogi isu :) Rääkisin siis köögis moldovlase Vitkaga, kes ei oska moldova keelt vaid aint vene keelt ning ta ei oska eriti peale pelmeenide midagi süüa teha. :)
See nädalavahetus on lausa 2 praznikut, sest laupäeval ju naistepäev ka.
Meil ülikoolis tähistatakse homme maslenitsat- kõik välisüliõpilased esinevad millegagi (me laulame „Helesinist vagunit“, usakad pidid „Kakukese“ näidendit tegema jne), vist saame bliine ja midagi on veel.. Pühapäeval toimub Lenini väljakul ülelinnaline Maslenitsa tähistamise karneval-palju bliine ja erinevaid mänge.
Homme tuleb veel inglise tudengeid juurde, lausa 11, nii et siis on inglased ülekaalus(13+Silvia), mitte ameeriklased(8) :)
Alates üleeilsest saame me ka ühikasse aint magnetkaardiga- tase :D (pidime selle eest 100 rbl maksma ?? :S ) Vahtjushad ei pea nüüd enam nii palju jamama sellega, et peavad rahvast väravatest sisse ja välja laskma.

04.03.08
Mõtlesin, et sain endale uued vene sõbrad, aga eksisin. :D Käisin täna ühel nö fašismi vastase grupeeringu СТАЛЬ koosviibimisel, homme toimub nende juhtumisel meeting- pannakse pärjad Isamaasõjas langenute eestlaste hauale pärjad ning peetakse kõne, et eesti noored ühineksid vene noortega, sest pole meie ja teie vaid oleme meie koos fašismi vastu. Nad soovisid, et me ka avaldaksime homme oma arvamust seal. See polevat poliitiline väljaastumine. Ning heal juhul näidatakse seda telekas. Nende jaoks oleks see suurepärane kui eestlased kas seal oleks(ehk siis meie). Aga me(õigemini Allar) tegime neile selgeks, et me ei saa Isamaasõjast ja selle tagajärjest samamoodi aru kui nemad ehk nende arust pole mingit okupatsiooni olnudki ja et fašismi vastane võitlus on tähtis, aga sellele järgnev pole oluline, pole otseselt seotud nende eesmärkidga. Siis nad mõtlesid, et kui me sõna ei taha võtta, siis me võime ju pärja ikka panna :) Igaljuhul lõpuks saime sealt ikka tulema.

28.02.08
Täna käis koridori peal ringi mingi tädi, kes müüs moosi ja mingit tomatisegu? värki. Loomulikult olin ma ohver, kes ostis aprikoosi moosi, aga ma polnud ainuke, araablased ostsid ka ning Riho ja Allar ostsid kahepeale ploomimoosi, mis oli odavam(ma oleks ka selle ostnud, aga rohkem polnud :S) Käisime täna ka siis selles supermarketis Перекрест. Lausa 3 korrus oli ja toidupood oli nagu Selver või midagi taolist, seal pidi isegi kaardiga maksta saama :)
Oi mida kõike siin välja ka ei mõelda. Järgmine nädal on ju масленитса ja jälegi tuleb tähistamine ning me peame mõtlema välja midagi, esinema- Silvia laulab koos Tatjana Jurjevnaga mingit hispaania karnevali laulu. Eks näe, mis me välja mõtleme :D

22.02.08
Homme on Isamaa kaitsjate päev, mis on põhimõtteliselt nagu meestepäev. Meil ka jälle tähistati, seda kahe loengu vahepeal- tee ja keeksiga.
Täna oli meil laulutund, täiega hakkasid kummitama need laulud (letjat uutki, letjat uutki i dva gusja. Oi maroz, maroz ne moroz menja, ne moroz menja, moevo konja.) päris huvitav. Ja siis oli meil kinotund. Vabal valikul 1 film, ameeriklased ütlesid, et kui me vaatame Брат 2, siis tuleb jama :D sest nemad tahavad seda vaadata, aga veel pole saanud. Aga me vaatasime Brati esimest osa siis.
Tundub, et ilmad hakkavad vist soojemaks minema, ega eriti alla -5 pole läinud. Sula on praegu.
Täiesti uskumatu- ühikas käidi filmimas, mingi telekanali jaoks, mis on nii Venemaal kui Araabias Russia today või midagi taolist. Alguses ehmatas küll ära: koridoris oli üle viie miilitsa + kaameramees ja mingi naine ning komandant passis ka koridori ukse vahel. Nägin, et ühtede araablaste (Ahmedid ja mingi kolmas tüüp elab seal) uksele koputati ja küsiti dokumente. Tegin ise köögis süüa ja siis küsin komandandilt, et mis toimub ta ütles et tavakontroll. Aga siis üks miilits kuulis, et uurisin midagi, hakkas kohe küsima, et kus kohast ma olen ja kui kauaks, mida õpin. Ja tal ei jäänud märkamata ka mu käed (mis juhtus, kuidas..) :S Mitte vähe kõhe ei hakanud kui miilits mind küsitlema hakkas.
Jätan meelde kui miilits on läheduses midagi küsida ei tohi ning miilitsalt veel vähem :)
Ahmed ütles, et nad filmivad kuidas siin ühikas elu on (araablastel). Hm.

Telekast oli saade Pole Tsudes/ Поле Чудес. See sõnade äraarvamise mäng, kus saab palju auhindu ning külalised toovad ise kingitusi. Saatejuht on ikka sama, vuntsidega mees, kes, siis kui seda Eestiski näidati( pakun vähemalt mingi kümme aastat tagasi või rohkem) :)

20.02.08
Päris hea, täna õhtul käis meil ukse taga migratsiooniametnikud ja kontrollisid kõigi dokumente, sest meil elab siin nii palju tsurkasid ning mõned neist pole vist isegi legaalselt. Ašjot rääkis, et üks pidi vist tagaotsitav olema, kuna ajas kahtlast äri. :)

Üks päev käisime Puškini keskuses, kohvikus, seal mingid vene tsikid ei saanud oma läpakatega netti ning küsisid mu käest, ma proovisin seletada ning nende arvutit seadistada aga see oli ju vene keeles :S Igaljuhul nad ei saanud aru, et ma pole venelane :D Lõpuks ikkagi ütlesin, et ma pole ju venelane, eestlane hoopis, täiega panid sõpsi kohe.

16.02.08
Nonii käisimegi uisutamas, sest suusatama meie Rihoga ei jõudnud, usakad käisid. Meie jõudsime sinna tund aega hiljem, sest alguses ootasime me vales bussipeatuses, siis läksime õige bussi peale aga vales suunas, kaugele. Istusime siis teise bussi peale, mis viis meid tagasi või õigemini õigesse kohta. Vahepeal helistasin veel Tatjanale, et me ikkagi tuleme (enne, tund tagasi, Riho helistas Johnile, et nad meid ei ootaks) ja läksime järgmise bussi peale. Tatjana ütles, et u 1 km on sõita, tglt oli rohkem (üle 15 min sõitsime), õnneks me jõudsime ikka õigesse kohta. Ja enam-vähem siis kui usakad lõpetasid suusatamise. Siis läksime uisutama. Ma olin ainuke vist kes kukkus (põlved sinised, kuigi ma lendasin ikka kõhuli- John ja Keri ütlesid superman :D), pole vist 5 aastat uisutanud, kuigi Nathan polnud kunagi uisutanud. Väga tore oli. Nathan on küll ikka casanova, püüdis seal vene tsikke rajalt maha võtta- 1 lõpuks sai ka :) ja püüdis Tatjanale ka uisupartnerit leida (ta uisutab suurepäraselt), aga ei läind läbi. Oi nalja ikka sai.

Ma ei saa aru kus mu toanaaber koguaeg on, tgtl mulle meeldib see, et saan üksi toas olla, aga ikkagi…

15.02.08
Lõpuks ma sain endale ikka poti, turult :) Seal on ikka päris huvitavaid asju.
Täna tuli siis meie kolmas kaaslane, tundub päris normaalne olevat.
Usakad lähevad homme suusatama ja uisutama Tatjana Ivanovna kutsus meid ka, eks näe mis saab. Kuna usakaid on nii palju- 8 vist, siis hoiavad nad ikka veits omaette, kuigi kohati püüavad ka meiega kontakti luua.

14.02.08
Täna on siis Valentini päev, seda siin tähistatakse, juba eile ja enne seda nägin vene kutte poes lilli ja šokolaadi ostmas ja tänava peal on ka igasugust nänni müügil. Loengut meil polnudki, vaatasime hoopis mingit rokkooperit õnnetust armastusest-imelik. Tegelikult pidi meil 11.30 loeng algama, aga läksime varem ja siis olime usakatega koos. Sain tuttavaks 4 kuttiga West-Pointist: John, Jeff, Nathan ja Keiri? Tglt neil on veel 1 grupp, seal üks tüdruk ka. Igatahes poisid kinkisid naisõpetajatele kimbu punaseid roose :)
Kui filmi olime ära vaadanud, vahepeal liitusid meiega sellesse tillukesse ruumi veel hiinlased, pidime kirjutama Valentini päeva kirjakesi- postkast oli ka selleks üleval. Ah jaa enne seda saime veel südamega paberikesed, kus oli kirjas mingi lille või looma nimi, et siis kui kirjutasid kellelgi kirjakese ei pidanud tema pärisnime kirjutama ega ka enda nime. No mida veel. :D
Siis käisime stipi järgi, teises linna otsas, ülikooli nö peahoones- päris suur, kaugelt kohe näha. Sisse ilma üliõpilaspiletita (magnetkaart) väravatest ei saa või siis 1 onuke tgtl laseb läbi ikka ka :) No läksime siis otsima seda ruumi, millest Albina Ivanovna mulle eelmisel päeval telefonis rääkis. Jõudsime ruumi sisse ja ütlesime strastvuite, kui juba see sama tädi arvas ära, et me oleme Tartu ülikoolist. :D No lobisesime. Vene tudengid ütlesid, et päris hästi oskame vene keelt ;) Siis pidime minema kassasse ( seal on tõesti 3 sellist ava, kuhu on kirjutatud kassa) ning passi ja allkirja vastu sai raha.
Läksime siis postkontorit otsima, neid siin tundub, et eriti ei ole ja teenindus on väga aeglane ja segadust tekitav. Teeme kunagi uue katse :) Turule jõudsime ka liiga hilja, tahtsin endale potti osta, sest mu toanaaber teeb koguaeg süüa ja kõik tema potid on enamus ajast hõivatud, kuigi ta lubas mul neid kasutada :)
Lõpuks olin sellest paari tunnisest kõndimisest lume sajus, jää peal, ikka päris väsinud. Siin on ikka päris talv :)

12.02.08
Mõned avastasid alles nüüd, et me siin oleme :D Näiteks osakonna juhataja ja mõned teised, kellega peab asju ajama. Päris jube, mul ei jää üldse nimed meelde ja siis veel ees ja isanimi mõlemad, teist ma tavaliselt pakun, kui vähemalt esitäht meelde jääb, ega neid mehe vene nimesid ju palju pole :D
Eile käidi ja pandi kirja ning nummerdati kogu toa mööbel ära. Iga elektrit tarvitava masina eest tuleb ju ekstra maksta (no meie ei maksa ju mitte midagi :D) külmkapi eest 1000 rbl aastas, tv 500 rbl aastas jne, sellepärast mõned on kavalad ja peidavad oma asju nt kui on 2 arvutit või midagi väiksemat, et ei peaks rohkem raha välja käima.
Vene televisioonist tulevad ikka huvitavad saated. Juba hakkab keelega ära harjuma, peaks ise ka rohkem rääkima, kui oleks kellega :D Tglt me Rihoga räägime vahepeal ka vene keeles, et niisama praktiseerida. Pidime mingi päev minema seda maja alla olevat spordisaali vaatama, kõik ütlesid, kellelt küsisime kuidas sinna saada, et ärge sinna minge :D trenažöörid pidid nõukaaegsed olema ja üldse väga masendav pilt, aga eks näe ;)
Igapäev saan ikka uusi asju teada.

11.02.08
Täna siis algasid esimesed loengud. Ei teadnud kuhu minemagi peab. :) Hea on see et ei pea majast väljagi minema vaid koridorist edasi, läbi ukse. Igal juhul koputasin esimesele uksele ja ütlesin, et ma ei tea kuhu minema pean või mida tegema või mis loengud mul on vmi :D Saadeti paar ust edasi. Seal oldi hullult vasikavaimustuses- eestlased, vau. Hästi sõbralik tädi oli. Esimese loengu magasime vist maha, aga ta ütles et tuleksime järgmisesse, kui me arvame et oleme valmis.

Nüüd pandi toa ustele nr ka külge, remont ju käib, vanad värviti üle :D
Mingi haige kass on siin, kes pidevalt kräunub ja just õhtuti, öösiti. Ei kujuta ette ka kus ta tuli või kelle oma on. Köögis ta passib pidevalt.
Nii rõve kui need araablased süüa teevad, mingi imelik toidu lõhn on, nagu mingi närilise liha teeks või ma ei teagi. Araablased ise ütlevad, et kui vietnamlased süüa teevad siis nende toidul on imelik lõhn. Tundub, et ega kumbki pool üksteisest eriti vaimustuses pole. :)

10.02.08
Toanaaber tõi oma asjad vanast ühikast ära. Nüüd on meil külmkapp, telekas, radikas ja tal on igasuguseid asju. Igatahes on nüüd soe :) Päeval käisime siis turul, bussiga. Täitsa kohutav ma sõitsin jänest, bussipilte oli 6 rbl, aga ma ei teadnud, et tuleb mingile tüübile, kes istub ukse kõrval, raha anda :D Turul oli palju asju ja palju rahvast, tädid jooksevad massiga pikali :D Väljas oli külm nii et tegime kiire tiiru sees ja väljas ning ostsime mis tundus hetkel hädavajalik. Siis tulime jalgsi tagasi, jäsemeid eriti ei tundnud kui ühikasse lõpuks jõudsime :) Mu toanaabril olid teised vietnamlased külas ja ta oli hullult kokanud riisi, kana, kala ja igasugust vietnami toitu. Sain ka maitsta. Proovisin pulkadega süüa, päris hästi tuli välja, kuigi mulle anti ka lusikas :) Vietnamlastel on ikka kummalised nimed, mõnikord tundub, et nad lihtsalt häälitsevad, mitte ei ütle nime. Olen tutvunud umbes 6 vietnamlasega ja mäletan vaid 2 nime, õigemini teistest ei saanud arugi :D
Nende tsurkadega tekib vist probleeme. Ei tohi ikka jah neile otsa vaadata, rääkida või veel vähem naeratada (aga ma ju olengi selline :S )
Käisime ühes nö supermarketis (Eestis oleks ta küll väike pood) aga supermarket on ta sellepärast, et seal saa ise valida, mitte ei pea küsima :D See on ikka nii naljakas kui peab küsima. Täna tegin veel proovi äkki ikka saan tele2 kõnekaardi, müüja oli küll normaalne kutt, aga ikkagi küsis passi :S Peab ikka laskma mõnel venelasel see osta, linna teise otsa küll sellepärast ei viitasi seiklema minna (seal pidi olema tehasepood vms ja sealt pidi igaüks saama). Aga ma ei tunnegi ühtegi venelast :S a no olen rääkinud korra Ahmeti tüdrukuga. :)
Kõik on väga abivalmis, Ašjoti oleme küll varsti juba ära tüüdanud.
Päris hea, tänane komandant nägi meid esimest korda ja küsis kohe, et kas meie olemegi need eestlased :D
Peaks vist toanaabriga ka rohkem vene mitte inglise keeles rääkima, tuleks kasuks, juba õpingi uusi sõnu- kuum, riidepuu :D Ta laenas mulle ka vene keele grammatika ja mingi jutukeste raamatu :) Sõbrad on tal küll nii häbelikud või vähe jutukad või siis ei julge lihtsalt minuga rääkida :D v.a Tai- ta uuris juba kas ma olen abielus või kas mul Eestis keegi on :D
Vaikselt peaks hakkama Vene toite proovima. Vareenikuid kartuli ja seenega sai juba proovitud- hea. Kohukest sõin ka- teistmoodi, raske seletada.
Aga vietnami toitu ei ületa vist miski.
Tahaksin rohkem linna näha, see on ikka väga suur, aga praegu on liiga külm, et jalgsi nii pikalt ringi liikuda ja bussiga pole küll mõtet.

Õhtul vaatasime mingit vene filmi ja Riho mõtles, et peaks ta veini lahti tegema(ta sõber kinkis, Austraali veini). Aga meil ei olnud korgitseri. Soovitasin võtmega kork sisse lükata, ei õnnestunud, sest see pudelikork ei olnud korgist vaid nägi välja plastmassi moodi. Proovisime siis noaga, võtmega, pastakaga. Siis Riho sai teiselt Ahmetilt korgitseri (sellise tõmmatava), aga see läks pooleks :D Mõtlesime mida teha. Hammas oli ju juba verel :) Näis täiesti võimatu seda lahti saada, v.a kui ainult pudel ära lõhkuda… Võtsin näpitsad (sellised suht suured, nõukaaegsed), Riho hoidis pudeli kaela lauaserval ja ma lõin näpitsatega vastu kaela ja läinud ta oligi :D Õige vähe läks maha ka, aga panime soola peale ja pole eriti märgatagi- kergelt lillakas, soola on rohkem näha ja see teine plekk (mitte minu tehtud) juhib tähelepanu kõrvale. :D Tglt see vein polnud seda vaeva väärt, pidi olema küll kallis, kvaliteet vein, aga maitse polnud suurem asi.

K2isime t2na turul, p2ris hull. Liiga suur minu jaoks. 6ues oli t2iega kylm ka, arvasin et mingi -15 tglt oli aint -4 :D
Mu tonaabril tulid teised vietnamlased kylla, nad tegid syya ja ma sain ka veits maitsta. huvitav.

09.02.2008
Õhtul kohtusime vanadeolijate-eestlaste sõpradega Ašjoti ja Mišaga. Ma ei teagi kui vanad nad on, aga nad teavad vist kõiki eestlasi, kes siin kunagi on olnud  Ašjotil on toas kaabel-tv ja internet-mobla kaudu ja tal on soe ka, sest tema toas on 2 elektripliiti-sellised väikesed, ühe rauaga, millega saab tuba kütta :D Ta lubas, et kui meil on külm siis ta püüab meile ka muretseda, sest tal on siin suhted sees. Araablastelt saab vist peaaegu kõike siin-netti, kaablit, kõnekaarte… Saingi teada, et meie korruse peal on enamus araablased- eriti just minu ümber. Koridori lõpus, Riho kõrval pidi ka 2 saksa tüdrukut olema, aga need ei suhtle teistega- peab vist minema- davaite poznakomtjem :D
5. korrusel pidi palju hiinlasi olema, kes samuti hoiavad omaette, seal omamoodi chinatown  ja ka vietnamlased hoiavad omaette. Meil on jama korrus :S :D Miša oskab mõned sõnad eesti keelt ka- tere, kuidas läheb.. 
Tegelikult pole eriti midagi teha, vähemalt esialgu, vabaaega tundub nii palju olevat.
Ikka pole veel päris kohale jõudnud, et olen Venemaal.
Voodi ja padi on nii kõvad. Ja toas on vist küll alla 15 C. Äkki peaks endale ka ikkagi selle pliidi sebima :D
Netti tahaks. Meil siis all korrusel, saab küll minna, aga tund aega on 50 rbl, kui midagi alla tahad laadida või veel midagi teha tuleb lisatasu, ei teagi kui palju. Araablased pakuvad netti, tuppa, 1000 rbl kuus. Mobiiliga pidi olema 600 rbl kuus. Suht kallis ikkagi ju.

Vene seikluse algus

8.02.2008
Nonii, minu seiklused peaaegu miljonilinna Voroneži poole algasid 6. veebruar 2008, mil ma alustasin rongisõitu Tallinnast Moskva. Jälle uus kogemus. Alguses olime Rihoga ainult kahekesi kupees, Rihol oli veel enne reisi alustamist kohvril ratas ära tulnud, nii et ta pidi koguaeg kohvrit tassima. Igal juhul kupeekaaslased olid meil normaalsed- üks noor kutt ja kolmekümnendates mees, ma arvan, et nad olid usklikud, sest mõlemal oli kaasas piibel. Vene tollipunktis kontrolliti ainult nende pagaseid, sest kutil oli punane pass ja mees rääkis ka liiga hästi vene keelt ;) tglt ma ei tea mis põhimõtte järgi nad seda tegid, meil nad igatahes kohvreid ei kontrollinud ja ma poleks oma kohvrit sealt istme alt välja saanudki  Minul oli tegelikult ülemine voodi koht, aga ma ajasin Riho üles, sest ma ei kavatsenud küll mingit akrobaatikat seal tegema hakata, et üles saada, kuigi seal oli ka midagi redeli sarnast. Eriti hästi ei maganud, palav oli, ärkasin mitu korda ülesse. No lõpuks jõudsime 7.veebr hommikul Moskva, Leningratski vaksali. Mõtlesime ja meile soovitati sõita metrooga, sest rong pidi Voroneži minema Pavelski vaksalist. Aga vahepael oli toimunud muudatus ja nüüd ei saanud enam metroosse samast kohast sisse minna kust välja tuldi, hoopis pidi vist üle tee ja mingi jõnksuga kuhugi minema. Igatahes me läksime taksoga, raudselt saime nöörida :D taksojuht oli hullult jutukas, liiklus on Moskvas ja ka Voronežis päris segane. Moskvas peab veel ringide ja kaarega kuhugi minema jne. Lõpuks jõudsime Pavelitski vaksalisse ja alguses kaalusime minna Moskvat avastama, aga lõpuks ikka ei viitsinud ja passisime üle KÜMNE TUNNI raudteejaamas ja vaatasime vene seepe ja muud jama mis telekast tuli. Pidevalt liikusid miilitsad või mundris mehed ringi. Lõpuks läksime Voroneži rongi peale. Seal oli me kupee kaaslasteks üks neljakümnendates mees ja umbes sama vana väheke närviline naine. Me oli, aga nii väsinud, et kobisime ruttu magama ja meie kupeekaaslased ronisid varakult üles oma kohtadele. Uni oli sügav ja nägin isegi und, ärkasin selle peale üles, et tundsin, et keegi raputab mu õlga  Voronežis oli lumi maas. Ülikooli direktor tuli meile rongi vastu. Esmamulje linnast polnud küll eriti vaimustav- nõukaaegsed trollid, bussid, mustad tänavad, väheke räämas kortermajad. Aga kevade poole pidi siin ilusam olema. Meie ühika lähedal üle tee on hästi suur ja ilus kirik, mitme sibulkupliga, alles poolik. Ühikas näeb parem välja kui Narva mnt 89 ühikas Tartus. Toad on suht normaalsed, ainult väheke jahe on  köögis, pesuruumis ja wc-s on remont tehtud. Kuigi wc-s on nö augud põrandas, mitte otseselt :D aga saabki jalalihaseid treenida :P Ma elan köögi kõrval. Minu toakaaslane on vietnamlanna Le Na, ta on juba Venemaal õppinud 6 aastat ja õpib veel 3 aastat, keemiat, temast saab siis õpetaja Vietnamis. Minu esimene tuttav oli Ahmet, ta on iraaklane, tahab õppida arvutiinseneerikat vms, tal on isegi juba venelannast tüdruksõber kõrval ühikas. Ahmeti toanaaber on ka Ahmet  Neid tsurkasi on siin palju. Mõnda ei tahaks küll pimedas kohata.
Ma suutsin end ka kohe luku taha jätta, need on need sneppri rõõmud :D ma ju ei teadnud, et ei tohi snepprit kuhugi poole peale jätta, välja minna ja ukse kinni panna. Selleks, et ma sisse saaksin kutsuti mingi parandaja, kes mu ukse muukrauaga lahti kangutas ja siis pärast ukse luku tagasi kokku pani. Õnneks pole mina esimene, kellega nii juhtus ;)
Aga siiski siiski, minu esimese päeva seiklused veel jätkuvad  Pärast seda kui olime käinud kopsupilte tegemas ja muid dokumente tegemas koos ülisõbraliku direktoriga, käisime esimese Ahmetiga poes süüa ostmas ja siis veel hosjaika juures paberivärke ajamas, kes mind nähes küsis kohe, kas ma jäin jälle ukse taha :D Igaljuhul läksime siis jälle Ahmetiga linna peale, et Rihole veefiltrit osta, sest vesi pole siin nii puhas, ja siis veel kõnekaarte ostma. Ostsime filtri ära ja siis käisime vist küll pool linna läbi. Tahtsime tele2 simkaarti, aga see oli kas otsas või ei müüdud seda mitte venelastele, wtf. Väga lõbus oli 2 kutiga käija poest poodi ja rääkida sama juttu, vahepeal omavahel rääkides ühega eesti keeles, teisega inglise keeles ja müüjaga vene keeles seletada, mida nad arvasid :D Ja me ei saanudki simkaarte. Ahmet aga tahtis endale kõneaega laadida ja ma pidin teda oma vene keelega aitama, mitte vähe irooniline ju :D Aa ja siis ühes poes mingi mees müüja tahtis näidata, et oskab inglise keelt ja küsis- can I help you ja edasi seletas ikka vene keeles :D Igaljuhul nägime veel väheke Voroneži. Ja mingeid kaubitsejaid, kes pakuvad telefonipoodide ees sulle telefone või siis tahavad sult laenata/ näha telefoni ja võtavad endale või vahetavad ära.
Meil on all ka kurjad komandandi tädid, kellele peab pidevalt oma kaarti näitama ja siis ta vajutab mingit nuppu, et saaks selle värgenduse vahelt läbi, aga tundub, et me näod hakkavad talle juba vaikselt meelde jääma, sest me siiberdame nii palju edasi tagasi  Üldine suhtluskeel on ühikas tudengitega inglise keel, toanaabriga panema sega inglis-vene keelt 
Siiamaani on kõik täitsa hästi olnud, esimesel päeval :D