Vene seikluse algus

8.02.2008
Nonii, minu seiklused peaaegu miljonilinna Voroneži poole algasid 6. veebruar 2008, mil ma alustasin rongisõitu Tallinnast Moskva. Jälle uus kogemus. Alguses olime Rihoga ainult kahekesi kupees, Rihol oli veel enne reisi alustamist kohvril ratas ära tulnud, nii et ta pidi koguaeg kohvrit tassima. Igal juhul kupeekaaslased olid meil normaalsed- üks noor kutt ja kolmekümnendates mees, ma arvan, et nad olid usklikud, sest mõlemal oli kaasas piibel. Vene tollipunktis kontrolliti ainult nende pagaseid, sest kutil oli punane pass ja mees rääkis ka liiga hästi vene keelt ;) tglt ma ei tea mis põhimõtte järgi nad seda tegid, meil nad igatahes kohvreid ei kontrollinud ja ma poleks oma kohvrit sealt istme alt välja saanudki  Minul oli tegelikult ülemine voodi koht, aga ma ajasin Riho üles, sest ma ei kavatsenud küll mingit akrobaatikat seal tegema hakata, et üles saada, kuigi seal oli ka midagi redeli sarnast. Eriti hästi ei maganud, palav oli, ärkasin mitu korda ülesse. No lõpuks jõudsime 7.veebr hommikul Moskva, Leningratski vaksali. Mõtlesime ja meile soovitati sõita metrooga, sest rong pidi Voroneži minema Pavelski vaksalist. Aga vahepael oli toimunud muudatus ja nüüd ei saanud enam metroosse samast kohast sisse minna kust välja tuldi, hoopis pidi vist üle tee ja mingi jõnksuga kuhugi minema. Igatahes me läksime taksoga, raudselt saime nöörida :D taksojuht oli hullult jutukas, liiklus on Moskvas ja ka Voronežis päris segane. Moskvas peab veel ringide ja kaarega kuhugi minema jne. Lõpuks jõudsime Pavelitski vaksalisse ja alguses kaalusime minna Moskvat avastama, aga lõpuks ikka ei viitsinud ja passisime üle KÜMNE TUNNI raudteejaamas ja vaatasime vene seepe ja muud jama mis telekast tuli. Pidevalt liikusid miilitsad või mundris mehed ringi. Lõpuks läksime Voroneži rongi peale. Seal oli me kupee kaaslasteks üks neljakümnendates mees ja umbes sama vana väheke närviline naine. Me oli, aga nii väsinud, et kobisime ruttu magama ja meie kupeekaaslased ronisid varakult üles oma kohtadele. Uni oli sügav ja nägin isegi und, ärkasin selle peale üles, et tundsin, et keegi raputab mu õlga  Voronežis oli lumi maas. Ülikooli direktor tuli meile rongi vastu. Esmamulje linnast polnud küll eriti vaimustav- nõukaaegsed trollid, bussid, mustad tänavad, väheke räämas kortermajad. Aga kevade poole pidi siin ilusam olema. Meie ühika lähedal üle tee on hästi suur ja ilus kirik, mitme sibulkupliga, alles poolik. Ühikas näeb parem välja kui Narva mnt 89 ühikas Tartus. Toad on suht normaalsed, ainult väheke jahe on  köögis, pesuruumis ja wc-s on remont tehtud. Kuigi wc-s on nö augud põrandas, mitte otseselt :D aga saabki jalalihaseid treenida :P Ma elan köögi kõrval. Minu toakaaslane on vietnamlanna Le Na, ta on juba Venemaal õppinud 6 aastat ja õpib veel 3 aastat, keemiat, temast saab siis õpetaja Vietnamis. Minu esimene tuttav oli Ahmet, ta on iraaklane, tahab õppida arvutiinseneerikat vms, tal on isegi juba venelannast tüdruksõber kõrval ühikas. Ahmeti toanaaber on ka Ahmet  Neid tsurkasi on siin palju. Mõnda ei tahaks küll pimedas kohata.
Ma suutsin end ka kohe luku taha jätta, need on need sneppri rõõmud :D ma ju ei teadnud, et ei tohi snepprit kuhugi poole peale jätta, välja minna ja ukse kinni panna. Selleks, et ma sisse saaksin kutsuti mingi parandaja, kes mu ukse muukrauaga lahti kangutas ja siis pärast ukse luku tagasi kokku pani. Õnneks pole mina esimene, kellega nii juhtus ;)
Aga siiski siiski, minu esimese päeva seiklused veel jätkuvad  Pärast seda kui olime käinud kopsupilte tegemas ja muid dokumente tegemas koos ülisõbraliku direktoriga, käisime esimese Ahmetiga poes süüa ostmas ja siis veel hosjaika juures paberivärke ajamas, kes mind nähes küsis kohe, kas ma jäin jälle ukse taha :D Igaljuhul läksime siis jälle Ahmetiga linna peale, et Rihole veefiltrit osta, sest vesi pole siin nii puhas, ja siis veel kõnekaarte ostma. Ostsime filtri ära ja siis käisime vist küll pool linna läbi. Tahtsime tele2 simkaarti, aga see oli kas otsas või ei müüdud seda mitte venelastele, wtf. Väga lõbus oli 2 kutiga käija poest poodi ja rääkida sama juttu, vahepeal omavahel rääkides ühega eesti keeles, teisega inglise keeles ja müüjaga vene keeles seletada, mida nad arvasid :D Ja me ei saanudki simkaarte. Ahmet aga tahtis endale kõneaega laadida ja ma pidin teda oma vene keelega aitama, mitte vähe irooniline ju :D Aa ja siis ühes poes mingi mees müüja tahtis näidata, et oskab inglise keelt ja küsis- can I help you ja edasi seletas ikka vene keeles :D Igaljuhul nägime veel väheke Voroneži. Ja mingeid kaubitsejaid, kes pakuvad telefonipoodide ees sulle telefone või siis tahavad sult laenata/ näha telefoni ja võtavad endale või vahetavad ära.
Meil on all ka kurjad komandandi tädid, kellele peab pidevalt oma kaarti näitama ja siis ta vajutab mingit nuppu, et saaks selle värgenduse vahelt läbi, aga tundub, et me näod hakkavad talle juba vaikselt meelde jääma, sest me siiberdame nii palju edasi tagasi  Üldine suhtluskeel on ühikas tudengitega inglise keel, toanaabriga panema sega inglis-vene keelt 
Siiamaani on kõik täitsa hästi olnud, esimesel päeval :D