22.02.08
Homme on Isamaa kaitsjate päev, mis on põhimõtteliselt nagu meestepäev. Meil ka jälle tähistati, seda kahe loengu vahepeal- tee ja keeksiga.
Täna oli meil laulutund, täiega hakkasid kummitama need laulud (letjat uutki, letjat uutki i dva gusja. Oi maroz, maroz ne moroz menja, ne moroz menja, moevo konja.) päris huvitav. Ja siis oli meil kinotund. Vabal valikul 1 film, ameeriklased ütlesid, et kui me vaatame Брат 2, siis tuleb jama :D sest nemad tahavad seda vaadata, aga veel pole saanud. Aga me vaatasime Brati esimest osa siis.
Tundub, et ilmad hakkavad vist soojemaks minema, ega eriti alla -5 pole läinud. Sula on praegu.
Täiesti uskumatu- ühikas käidi filmimas, mingi telekanali jaoks, mis on nii Venemaal kui Araabias Russia today või midagi taolist. Alguses ehmatas küll ära: koridoris oli üle viie miilitsa + kaameramees ja mingi naine ning komandant passis ka koridori ukse vahel. Nägin, et ühtede araablaste (Ahmedid ja mingi kolmas tüüp elab seal) uksele koputati ja küsiti dokumente. Tegin ise köögis süüa ja siis küsin komandandilt, et mis toimub ta ütles et tavakontroll. Aga siis üks miilits kuulis, et uurisin midagi, hakkas kohe küsima, et kus kohast ma olen ja kui kauaks, mida õpin. Ja tal ei jäänud märkamata ka mu käed (mis juhtus, kuidas..) :S Mitte vähe kõhe ei hakanud kui miilits mind küsitlema hakkas.
Jätan meelde kui miilits on läheduses midagi küsida ei tohi ning miilitsalt veel vähem :)
Ahmed ütles, et nad filmivad kuidas siin ühikas elu on (araablastel). Hm.
Telekast oli saade Pole Tsudes/ Поле Чудес. See sõnade äraarvamise mäng, kus saab palju auhindu ning külalised toovad ise kingitusi. Saatejuht on ikka sama, vuntsidega mees, kes, siis kui seda Eestiski näidati( pakun vähemalt mingi kümme aastat tagasi või rohkem) :)
teisipäev, 26. veebruar 2008
20.02.08
Päris hea, täna õhtul käis meil ukse taga migratsiooniametnikud ja kontrollisid kõigi dokumente, sest meil elab siin nii palju tsurkasid ning mõned neist pole vist isegi legaalselt. Ašjot rääkis, et üks pidi vist tagaotsitav olema, kuna ajas kahtlast äri. :)
Üks päev käisime Puškini keskuses, kohvikus, seal mingid vene tsikid ei saanud oma läpakatega netti ning küsisid mu käest, ma proovisin seletada ning nende arvutit seadistada aga see oli ju vene keeles :S Igaljuhul nad ei saanud aru, et ma pole venelane :D Lõpuks ikkagi ütlesin, et ma pole ju venelane, eestlane hoopis, täiega panid sõpsi kohe.
Päris hea, täna õhtul käis meil ukse taga migratsiooniametnikud ja kontrollisid kõigi dokumente, sest meil elab siin nii palju tsurkasid ning mõned neist pole vist isegi legaalselt. Ašjot rääkis, et üks pidi vist tagaotsitav olema, kuna ajas kahtlast äri. :)
Üks päev käisime Puškini keskuses, kohvikus, seal mingid vene tsikid ei saanud oma läpakatega netti ning küsisid mu käest, ma proovisin seletada ning nende arvutit seadistada aga see oli ju vene keeles :S Igaljuhul nad ei saanud aru, et ma pole venelane :D Lõpuks ikkagi ütlesin, et ma pole ju venelane, eestlane hoopis, täiega panid sõpsi kohe.
laupäev, 16. veebruar 2008
16.02.08
Nonii käisimegi uisutamas, sest suusatama meie Rihoga ei jõudnud, usakad käisid. Meie jõudsime sinna tund aega hiljem, sest alguses ootasime me vales bussipeatuses, siis läksime õige bussi peale aga vales suunas, kaugele. Istusime siis teise bussi peale, mis viis meid tagasi või õigemini õigesse kohta. Vahepeal helistasin veel Tatjanale, et me ikkagi tuleme (enne, tund tagasi, Riho helistas Johnile, et nad meid ei ootaks) ja läksime järgmise bussi peale. Tatjana ütles, et u 1 km on sõita, tglt oli rohkem (üle 15 min sõitsime), õnneks me jõudsime ikka õigesse kohta. Ja enam-vähem siis kui usakad lõpetasid suusatamise. Siis läksime uisutama. Ma olin ainuke vist kes kukkus (põlved sinised, kuigi ma lendasin ikka kõhuli- John ja Keri ütlesid superman :D), pole vist 5 aastat uisutanud, kuigi Nathan polnud kunagi uisutanud. Väga tore oli. Nathan on küll ikka casanova, püüdis seal vene tsikke rajalt maha võtta- 1 lõpuks sai ka :) ja püüdis Tatjanale ka uisupartnerit leida (ta uisutab suurepäraselt), aga ei läind läbi. Oi nalja ikka sai.
Ma ei saa aru kus mu toanaaber koguaeg on, tgtl mulle meeldib see, et saan üksi toas olla, aga ikkagi…
Nonii käisimegi uisutamas, sest suusatama meie Rihoga ei jõudnud, usakad käisid. Meie jõudsime sinna tund aega hiljem, sest alguses ootasime me vales bussipeatuses, siis läksime õige bussi peale aga vales suunas, kaugele. Istusime siis teise bussi peale, mis viis meid tagasi või õigemini õigesse kohta. Vahepeal helistasin veel Tatjanale, et me ikkagi tuleme (enne, tund tagasi, Riho helistas Johnile, et nad meid ei ootaks) ja läksime järgmise bussi peale. Tatjana ütles, et u 1 km on sõita, tglt oli rohkem (üle 15 min sõitsime), õnneks me jõudsime ikka õigesse kohta. Ja enam-vähem siis kui usakad lõpetasid suusatamise. Siis läksime uisutama. Ma olin ainuke vist kes kukkus (põlved sinised, kuigi ma lendasin ikka kõhuli- John ja Keri ütlesid superman :D), pole vist 5 aastat uisutanud, kuigi Nathan polnud kunagi uisutanud. Väga tore oli. Nathan on küll ikka casanova, püüdis seal vene tsikke rajalt maha võtta- 1 lõpuks sai ka :) ja püüdis Tatjanale ka uisupartnerit leida (ta uisutab suurepäraselt), aga ei läind läbi. Oi nalja ikka sai.
Ma ei saa aru kus mu toanaaber koguaeg on, tgtl mulle meeldib see, et saan üksi toas olla, aga ikkagi…
15.02.08
Lõpuks ma sain endale ikka poti, turult :) Seal on ikka päris huvitavaid asju.
Täna tuli siis meie kolmas kaaslane, tundub päris normaalne olevat.
Usakad lähevad homme suusatama ja uisutama Tatjana Ivanovna kutsus meid ka, eks näe mis saab. Kuna usakaid on nii palju- 8 vist, siis hoiavad nad ikka veits omaette, kuigi kohati püüavad ka meiega kontakti luua.
Lõpuks ma sain endale ikka poti, turult :) Seal on ikka päris huvitavaid asju.
Täna tuli siis meie kolmas kaaslane, tundub päris normaalne olevat.
Usakad lähevad homme suusatama ja uisutama Tatjana Ivanovna kutsus meid ka, eks näe mis saab. Kuna usakaid on nii palju- 8 vist, siis hoiavad nad ikka veits omaette, kuigi kohati püüavad ka meiega kontakti luua.
14.02.08
Täna on siis Valentini päev, seda siin tähistatakse, juba eile ja enne seda nägin vene kutte poes lilli ja šokolaadi ostmas ja tänava peal on ka igasugust nänni müügil. Loengut meil polnudki, vaatasime hoopis mingit rokkooperit õnnetust armastusest-imelik. Tegelikult pidi meil 11.30 loeng algama, aga läksime varem ja siis olime usakatega koos. Sain tuttavaks 4 kuttiga West-Pointist: John, Jeff, Nathan ja Keiri? Tglt neil on veel 1 grupp, seal üks tüdruk ka. Igatahes poisid kinkisid naisõpetajatele kimbu punaseid roose :)
Kui filmi olime ära vaadanud, vahepeal liitusid meiega sellesse tillukesse ruumi veel hiinlased, pidime kirjutama Valentini päeva kirjakesi- postkast oli ka selleks üleval. Ah jaa enne seda saime veel südamega paberikesed, kus oli kirjas mingi lille või looma nimi, et siis kui kirjutasid kellelgi kirjakese ei pidanud tema pärisnime kirjutama ega ka enda nime. No mida veel. :D
Siis käisime stipi järgi, teises linna otsas, ülikooli nö peahoones- päris suur, kaugelt kohe näha. Sisse ilma üliõpilaspiletita (magnetkaart) väravatest ei saa või siis 1 onuke tgtl laseb läbi ikka ka :) No läksime siis otsima seda ruumi, millest Albina Ivanovna mulle eelmisel päeval telefonis rääkis. Jõudsime ruumi sisse ja ütlesime strastvuite, kui juba see sama tädi arvas ära, et me oleme Tartu ülikoolist. :D No lobisesime. Vene tudengid ütlesid, et päris hästi oskame vene keelt ;) Siis pidime minema kassasse ( seal on tõesti 3 sellist ava, kuhu on kirjutatud kassa) ning passi ja allkirja vastu sai raha.
Läksime siis postkontorit otsima, neid siin tundub, et eriti ei ole ja teenindus on väga aeglane ja segadust tekitav. Teeme kunagi uue katse :) Turule jõudsime ka liiga hilja, tahtsin endale potti osta, sest mu toanaaber teeb koguaeg süüa ja kõik tema potid on enamus ajast hõivatud, kuigi ta lubas mul neid kasutada :)
Lõpuks olin sellest paari tunnisest kõndimisest lume sajus, jää peal, ikka päris väsinud. Siin on ikka päris talv :)
Täna on siis Valentini päev, seda siin tähistatakse, juba eile ja enne seda nägin vene kutte poes lilli ja šokolaadi ostmas ja tänava peal on ka igasugust nänni müügil. Loengut meil polnudki, vaatasime hoopis mingit rokkooperit õnnetust armastusest-imelik. Tegelikult pidi meil 11.30 loeng algama, aga läksime varem ja siis olime usakatega koos. Sain tuttavaks 4 kuttiga West-Pointist: John, Jeff, Nathan ja Keiri? Tglt neil on veel 1 grupp, seal üks tüdruk ka. Igatahes poisid kinkisid naisõpetajatele kimbu punaseid roose :)
Kui filmi olime ära vaadanud, vahepeal liitusid meiega sellesse tillukesse ruumi veel hiinlased, pidime kirjutama Valentini päeva kirjakesi- postkast oli ka selleks üleval. Ah jaa enne seda saime veel südamega paberikesed, kus oli kirjas mingi lille või looma nimi, et siis kui kirjutasid kellelgi kirjakese ei pidanud tema pärisnime kirjutama ega ka enda nime. No mida veel. :D
Siis käisime stipi järgi, teises linna otsas, ülikooli nö peahoones- päris suur, kaugelt kohe näha. Sisse ilma üliõpilaspiletita (magnetkaart) väravatest ei saa või siis 1 onuke tgtl laseb läbi ikka ka :) No läksime siis otsima seda ruumi, millest Albina Ivanovna mulle eelmisel päeval telefonis rääkis. Jõudsime ruumi sisse ja ütlesime strastvuite, kui juba see sama tädi arvas ära, et me oleme Tartu ülikoolist. :D No lobisesime. Vene tudengid ütlesid, et päris hästi oskame vene keelt ;) Siis pidime minema kassasse ( seal on tõesti 3 sellist ava, kuhu on kirjutatud kassa) ning passi ja allkirja vastu sai raha.
Läksime siis postkontorit otsima, neid siin tundub, et eriti ei ole ja teenindus on väga aeglane ja segadust tekitav. Teeme kunagi uue katse :) Turule jõudsime ka liiga hilja, tahtsin endale potti osta, sest mu toanaaber teeb koguaeg süüa ja kõik tema potid on enamus ajast hõivatud, kuigi ta lubas mul neid kasutada :)
Lõpuks olin sellest paari tunnisest kõndimisest lume sajus, jää peal, ikka päris väsinud. Siin on ikka päris talv :)
12.02.08
Mõned avastasid alles nüüd, et me siin oleme :D Näiteks osakonna juhataja ja mõned teised, kellega peab asju ajama. Päris jube, mul ei jää üldse nimed meelde ja siis veel ees ja isanimi mõlemad, teist ma tavaliselt pakun, kui vähemalt esitäht meelde jääb, ega neid mehe vene nimesid ju palju pole :D
Eile käidi ja pandi kirja ning nummerdati kogu toa mööbel ära. Iga elektrit tarvitava masina eest tuleb ju ekstra maksta (no meie ei maksa ju mitte midagi :D) külmkapi eest 1000 rbl aastas, tv 500 rbl aastas jne, sellepärast mõned on kavalad ja peidavad oma asju nt kui on 2 arvutit või midagi väiksemat, et ei peaks rohkem raha välja käima.
Vene televisioonist tulevad ikka huvitavad saated. Juba hakkab keelega ära harjuma, peaks ise ka rohkem rääkima, kui oleks kellega :D Tglt me Rihoga räägime vahepeal ka vene keeles, et niisama praktiseerida. Pidime mingi päev minema seda maja alla olevat spordisaali vaatama, kõik ütlesid, kellelt küsisime kuidas sinna saada, et ärge sinna minge :D trenažöörid pidid nõukaaegsed olema ja üldse väga masendav pilt, aga eks näe ;)
Igapäev saan ikka uusi asju teada.
Mõned avastasid alles nüüd, et me siin oleme :D Näiteks osakonna juhataja ja mõned teised, kellega peab asju ajama. Päris jube, mul ei jää üldse nimed meelde ja siis veel ees ja isanimi mõlemad, teist ma tavaliselt pakun, kui vähemalt esitäht meelde jääb, ega neid mehe vene nimesid ju palju pole :D
Eile käidi ja pandi kirja ning nummerdati kogu toa mööbel ära. Iga elektrit tarvitava masina eest tuleb ju ekstra maksta (no meie ei maksa ju mitte midagi :D) külmkapi eest 1000 rbl aastas, tv 500 rbl aastas jne, sellepärast mõned on kavalad ja peidavad oma asju nt kui on 2 arvutit või midagi väiksemat, et ei peaks rohkem raha välja käima.
Vene televisioonist tulevad ikka huvitavad saated. Juba hakkab keelega ära harjuma, peaks ise ka rohkem rääkima, kui oleks kellega :D Tglt me Rihoga räägime vahepeal ka vene keeles, et niisama praktiseerida. Pidime mingi päev minema seda maja alla olevat spordisaali vaatama, kõik ütlesid, kellelt küsisime kuidas sinna saada, et ärge sinna minge :D trenažöörid pidid nõukaaegsed olema ja üldse väga masendav pilt, aga eks näe ;)
Igapäev saan ikka uusi asju teada.
11.02.08
Täna siis algasid esimesed loengud. Ei teadnud kuhu minemagi peab. :) Hea on see et ei pea majast väljagi minema vaid koridorist edasi, läbi ukse. Igal juhul koputasin esimesele uksele ja ütlesin, et ma ei tea kuhu minema pean või mida tegema või mis loengud mul on vmi :D Saadeti paar ust edasi. Seal oldi hullult vasikavaimustuses- eestlased, vau. Hästi sõbralik tädi oli. Esimese loengu magasime vist maha, aga ta ütles et tuleksime järgmisesse, kui me arvame et oleme valmis.
Nüüd pandi toa ustele nr ka külge, remont ju käib, vanad värviti üle :D
Mingi haige kass on siin, kes pidevalt kräunub ja just õhtuti, öösiti. Ei kujuta ette ka kus ta tuli või kelle oma on. Köögis ta passib pidevalt.
Nii rõve kui need araablased süüa teevad, mingi imelik toidu lõhn on, nagu mingi närilise liha teeks või ma ei teagi. Araablased ise ütlevad, et kui vietnamlased süüa teevad siis nende toidul on imelik lõhn. Tundub, et ega kumbki pool üksteisest eriti vaimustuses pole. :)
Täna siis algasid esimesed loengud. Ei teadnud kuhu minemagi peab. :) Hea on see et ei pea majast väljagi minema vaid koridorist edasi, läbi ukse. Igal juhul koputasin esimesele uksele ja ütlesin, et ma ei tea kuhu minema pean või mida tegema või mis loengud mul on vmi :D Saadeti paar ust edasi. Seal oldi hullult vasikavaimustuses- eestlased, vau. Hästi sõbralik tädi oli. Esimese loengu magasime vist maha, aga ta ütles et tuleksime järgmisesse, kui me arvame et oleme valmis.
Nüüd pandi toa ustele nr ka külge, remont ju käib, vanad värviti üle :D
Mingi haige kass on siin, kes pidevalt kräunub ja just õhtuti, öösiti. Ei kujuta ette ka kus ta tuli või kelle oma on. Köögis ta passib pidevalt.
Nii rõve kui need araablased süüa teevad, mingi imelik toidu lõhn on, nagu mingi närilise liha teeks või ma ei teagi. Araablased ise ütlevad, et kui vietnamlased süüa teevad siis nende toidul on imelik lõhn. Tundub, et ega kumbki pool üksteisest eriti vaimustuses pole. :)
10.02.08
Toanaaber tõi oma asjad vanast ühikast ära. Nüüd on meil külmkapp, telekas, radikas ja tal on igasuguseid asju. Igatahes on nüüd soe :) Päeval käisime siis turul, bussiga. Täitsa kohutav ma sõitsin jänest, bussipilte oli 6 rbl, aga ma ei teadnud, et tuleb mingile tüübile, kes istub ukse kõrval, raha anda :D Turul oli palju asju ja palju rahvast, tädid jooksevad massiga pikali :D Väljas oli külm nii et tegime kiire tiiru sees ja väljas ning ostsime mis tundus hetkel hädavajalik. Siis tulime jalgsi tagasi, jäsemeid eriti ei tundnud kui ühikasse lõpuks jõudsime :) Mu toanaabril olid teised vietnamlased külas ja ta oli hullult kokanud riisi, kana, kala ja igasugust vietnami toitu. Sain ka maitsta. Proovisin pulkadega süüa, päris hästi tuli välja, kuigi mulle anti ka lusikas :) Vietnamlastel on ikka kummalised nimed, mõnikord tundub, et nad lihtsalt häälitsevad, mitte ei ütle nime. Olen tutvunud umbes 6 vietnamlasega ja mäletan vaid 2 nime, õigemini teistest ei saanud arugi :D
Nende tsurkadega tekib vist probleeme. Ei tohi ikka jah neile otsa vaadata, rääkida või veel vähem naeratada (aga ma ju olengi selline :S )
Käisime ühes nö supermarketis (Eestis oleks ta küll väike pood) aga supermarket on ta sellepärast, et seal saa ise valida, mitte ei pea küsima :D See on ikka nii naljakas kui peab küsima. Täna tegin veel proovi äkki ikka saan tele2 kõnekaardi, müüja oli küll normaalne kutt, aga ikkagi küsis passi :S Peab ikka laskma mõnel venelasel see osta, linna teise otsa küll sellepärast ei viitasi seiklema minna (seal pidi olema tehasepood vms ja sealt pidi igaüks saama). Aga ma ei tunnegi ühtegi venelast :S a no olen rääkinud korra Ahmeti tüdrukuga. :)
Kõik on väga abivalmis, Ašjoti oleme küll varsti juba ära tüüdanud.
Päris hea, tänane komandant nägi meid esimest korda ja küsis kohe, et kas meie olemegi need eestlased :D
Peaks vist toanaabriga ka rohkem vene mitte inglise keeles rääkima, tuleks kasuks, juba õpingi uusi sõnu- kuum, riidepuu :D Ta laenas mulle ka vene keele grammatika ja mingi jutukeste raamatu :) Sõbrad on tal küll nii häbelikud või vähe jutukad või siis ei julge lihtsalt minuga rääkida :D v.a Tai- ta uuris juba kas ma olen abielus või kas mul Eestis keegi on :D
Vaikselt peaks hakkama Vene toite proovima. Vareenikuid kartuli ja seenega sai juba proovitud- hea. Kohukest sõin ka- teistmoodi, raske seletada.
Aga vietnami toitu ei ületa vist miski.
Tahaksin rohkem linna näha, see on ikka väga suur, aga praegu on liiga külm, et jalgsi nii pikalt ringi liikuda ja bussiga pole küll mõtet.
Õhtul vaatasime mingit vene filmi ja Riho mõtles, et peaks ta veini lahti tegema(ta sõber kinkis, Austraali veini). Aga meil ei olnud korgitseri. Soovitasin võtmega kork sisse lükata, ei õnnestunud, sest see pudelikork ei olnud korgist vaid nägi välja plastmassi moodi. Proovisime siis noaga, võtmega, pastakaga. Siis Riho sai teiselt Ahmetilt korgitseri (sellise tõmmatava), aga see läks pooleks :D Mõtlesime mida teha. Hammas oli ju juba verel :) Näis täiesti võimatu seda lahti saada, v.a kui ainult pudel ära lõhkuda… Võtsin näpitsad (sellised suht suured, nõukaaegsed), Riho hoidis pudeli kaela lauaserval ja ma lõin näpitsatega vastu kaela ja läinud ta oligi :D Õige vähe läks maha ka, aga panime soola peale ja pole eriti märgatagi- kergelt lillakas, soola on rohkem näha ja see teine plekk (mitte minu tehtud) juhib tähelepanu kõrvale. :D Tglt see vein polnud seda vaeva väärt, pidi olema küll kallis, kvaliteet vein, aga maitse polnud suurem asi.
Toanaaber tõi oma asjad vanast ühikast ära. Nüüd on meil külmkapp, telekas, radikas ja tal on igasuguseid asju. Igatahes on nüüd soe :) Päeval käisime siis turul, bussiga. Täitsa kohutav ma sõitsin jänest, bussipilte oli 6 rbl, aga ma ei teadnud, et tuleb mingile tüübile, kes istub ukse kõrval, raha anda :D Turul oli palju asju ja palju rahvast, tädid jooksevad massiga pikali :D Väljas oli külm nii et tegime kiire tiiru sees ja väljas ning ostsime mis tundus hetkel hädavajalik. Siis tulime jalgsi tagasi, jäsemeid eriti ei tundnud kui ühikasse lõpuks jõudsime :) Mu toanaabril olid teised vietnamlased külas ja ta oli hullult kokanud riisi, kana, kala ja igasugust vietnami toitu. Sain ka maitsta. Proovisin pulkadega süüa, päris hästi tuli välja, kuigi mulle anti ka lusikas :) Vietnamlastel on ikka kummalised nimed, mõnikord tundub, et nad lihtsalt häälitsevad, mitte ei ütle nime. Olen tutvunud umbes 6 vietnamlasega ja mäletan vaid 2 nime, õigemini teistest ei saanud arugi :D
Nende tsurkadega tekib vist probleeme. Ei tohi ikka jah neile otsa vaadata, rääkida või veel vähem naeratada (aga ma ju olengi selline :S )
Käisime ühes nö supermarketis (Eestis oleks ta küll väike pood) aga supermarket on ta sellepärast, et seal saa ise valida, mitte ei pea küsima :D See on ikka nii naljakas kui peab küsima. Täna tegin veel proovi äkki ikka saan tele2 kõnekaardi, müüja oli küll normaalne kutt, aga ikkagi küsis passi :S Peab ikka laskma mõnel venelasel see osta, linna teise otsa küll sellepärast ei viitasi seiklema minna (seal pidi olema tehasepood vms ja sealt pidi igaüks saama). Aga ma ei tunnegi ühtegi venelast :S a no olen rääkinud korra Ahmeti tüdrukuga. :)
Kõik on väga abivalmis, Ašjoti oleme küll varsti juba ära tüüdanud.
Päris hea, tänane komandant nägi meid esimest korda ja küsis kohe, et kas meie olemegi need eestlased :D
Peaks vist toanaabriga ka rohkem vene mitte inglise keeles rääkima, tuleks kasuks, juba õpingi uusi sõnu- kuum, riidepuu :D Ta laenas mulle ka vene keele grammatika ja mingi jutukeste raamatu :) Sõbrad on tal küll nii häbelikud või vähe jutukad või siis ei julge lihtsalt minuga rääkida :D v.a Tai- ta uuris juba kas ma olen abielus või kas mul Eestis keegi on :D
Vaikselt peaks hakkama Vene toite proovima. Vareenikuid kartuli ja seenega sai juba proovitud- hea. Kohukest sõin ka- teistmoodi, raske seletada.
Aga vietnami toitu ei ületa vist miski.
Tahaksin rohkem linna näha, see on ikka väga suur, aga praegu on liiga külm, et jalgsi nii pikalt ringi liikuda ja bussiga pole küll mõtet.
Õhtul vaatasime mingit vene filmi ja Riho mõtles, et peaks ta veini lahti tegema(ta sõber kinkis, Austraali veini). Aga meil ei olnud korgitseri. Soovitasin võtmega kork sisse lükata, ei õnnestunud, sest see pudelikork ei olnud korgist vaid nägi välja plastmassi moodi. Proovisime siis noaga, võtmega, pastakaga. Siis Riho sai teiselt Ahmetilt korgitseri (sellise tõmmatava), aga see läks pooleks :D Mõtlesime mida teha. Hammas oli ju juba verel :) Näis täiesti võimatu seda lahti saada, v.a kui ainult pudel ära lõhkuda… Võtsin näpitsad (sellised suht suured, nõukaaegsed), Riho hoidis pudeli kaela lauaserval ja ma lõin näpitsatega vastu kaela ja läinud ta oligi :D Õige vähe läks maha ka, aga panime soola peale ja pole eriti märgatagi- kergelt lillakas, soola on rohkem näha ja see teine plekk (mitte minu tehtud) juhib tähelepanu kõrvale. :D Tglt see vein polnud seda vaeva väärt, pidi olema küll kallis, kvaliteet vein, aga maitse polnud suurem asi.
laupäev, 9. veebruar 2008
09.02.2008
Õhtul kohtusime vanadeolijate-eestlaste sõpradega Ašjoti ja Mišaga. Ma ei teagi kui vanad nad on, aga nad teavad vist kõiki eestlasi, kes siin kunagi on olnud Ašjotil on toas kaabel-tv ja internet-mobla kaudu ja tal on soe ka, sest tema toas on 2 elektripliiti-sellised väikesed, ühe rauaga, millega saab tuba kütta :D Ta lubas, et kui meil on külm siis ta püüab meile ka muretseda, sest tal on siin suhted sees. Araablastelt saab vist peaaegu kõike siin-netti, kaablit, kõnekaarte… Saingi teada, et meie korruse peal on enamus araablased- eriti just minu ümber. Koridori lõpus, Riho kõrval pidi ka 2 saksa tüdrukut olema, aga need ei suhtle teistega- peab vist minema- davaite poznakomtjem :D
5. korrusel pidi palju hiinlasi olema, kes samuti hoiavad omaette, seal omamoodi chinatown ja ka vietnamlased hoiavad omaette. Meil on jama korrus :S :D Miša oskab mõned sõnad eesti keelt ka- tere, kuidas läheb..
Tegelikult pole eriti midagi teha, vähemalt esialgu, vabaaega tundub nii palju olevat.
Ikka pole veel päris kohale jõudnud, et olen Venemaal.
Voodi ja padi on nii kõvad. Ja toas on vist küll alla 15 C. Äkki peaks endale ka ikkagi selle pliidi sebima :D
Netti tahaks. Meil siis all korrusel, saab küll minna, aga tund aega on 50 rbl, kui midagi alla tahad laadida või veel midagi teha tuleb lisatasu, ei teagi kui palju. Araablased pakuvad netti, tuppa, 1000 rbl kuus. Mobiiliga pidi olema 600 rbl kuus. Suht kallis ikkagi ju.
Õhtul kohtusime vanadeolijate-eestlaste sõpradega Ašjoti ja Mišaga. Ma ei teagi kui vanad nad on, aga nad teavad vist kõiki eestlasi, kes siin kunagi on olnud Ašjotil on toas kaabel-tv ja internet-mobla kaudu ja tal on soe ka, sest tema toas on 2 elektripliiti-sellised väikesed, ühe rauaga, millega saab tuba kütta :D Ta lubas, et kui meil on külm siis ta püüab meile ka muretseda, sest tal on siin suhted sees. Araablastelt saab vist peaaegu kõike siin-netti, kaablit, kõnekaarte… Saingi teada, et meie korruse peal on enamus araablased- eriti just minu ümber. Koridori lõpus, Riho kõrval pidi ka 2 saksa tüdrukut olema, aga need ei suhtle teistega- peab vist minema- davaite poznakomtjem :D
5. korrusel pidi palju hiinlasi olema, kes samuti hoiavad omaette, seal omamoodi chinatown ja ka vietnamlased hoiavad omaette. Meil on jama korrus :S :D Miša oskab mõned sõnad eesti keelt ka- tere, kuidas läheb..
Tegelikult pole eriti midagi teha, vähemalt esialgu, vabaaega tundub nii palju olevat.
Ikka pole veel päris kohale jõudnud, et olen Venemaal.
Voodi ja padi on nii kõvad. Ja toas on vist küll alla 15 C. Äkki peaks endale ka ikkagi selle pliidi sebima :D
Netti tahaks. Meil siis all korrusel, saab küll minna, aga tund aega on 50 rbl, kui midagi alla tahad laadida või veel midagi teha tuleb lisatasu, ei teagi kui palju. Araablased pakuvad netti, tuppa, 1000 rbl kuus. Mobiiliga pidi olema 600 rbl kuus. Suht kallis ikkagi ju.
Vene seikluse algus
8.02.2008
Nonii, minu seiklused peaaegu miljonilinna Voroneži poole algasid 6. veebruar 2008, mil ma alustasin rongisõitu Tallinnast Moskva. Jälle uus kogemus. Alguses olime Rihoga ainult kahekesi kupees, Rihol oli veel enne reisi alustamist kohvril ratas ära tulnud, nii et ta pidi koguaeg kohvrit tassima. Igal juhul kupeekaaslased olid meil normaalsed- üks noor kutt ja kolmekümnendates mees, ma arvan, et nad olid usklikud, sest mõlemal oli kaasas piibel. Vene tollipunktis kontrolliti ainult nende pagaseid, sest kutil oli punane pass ja mees rääkis ka liiga hästi vene keelt ;) tglt ma ei tea mis põhimõtte järgi nad seda tegid, meil nad igatahes kohvreid ei kontrollinud ja ma poleks oma kohvrit sealt istme alt välja saanudki Minul oli tegelikult ülemine voodi koht, aga ma ajasin Riho üles, sest ma ei kavatsenud küll mingit akrobaatikat seal tegema hakata, et üles saada, kuigi seal oli ka midagi redeli sarnast. Eriti hästi ei maganud, palav oli, ärkasin mitu korda ülesse. No lõpuks jõudsime 7.veebr hommikul Moskva, Leningratski vaksali. Mõtlesime ja meile soovitati sõita metrooga, sest rong pidi Voroneži minema Pavelski vaksalist. Aga vahepael oli toimunud muudatus ja nüüd ei saanud enam metroosse samast kohast sisse minna kust välja tuldi, hoopis pidi vist üle tee ja mingi jõnksuga kuhugi minema. Igatahes me läksime taksoga, raudselt saime nöörida :D taksojuht oli hullult jutukas, liiklus on Moskvas ja ka Voronežis päris segane. Moskvas peab veel ringide ja kaarega kuhugi minema jne. Lõpuks jõudsime Pavelitski vaksalisse ja alguses kaalusime minna Moskvat avastama, aga lõpuks ikka ei viitsinud ja passisime üle KÜMNE TUNNI raudteejaamas ja vaatasime vene seepe ja muud jama mis telekast tuli. Pidevalt liikusid miilitsad või mundris mehed ringi. Lõpuks läksime Voroneži rongi peale. Seal oli me kupee kaaslasteks üks neljakümnendates mees ja umbes sama vana väheke närviline naine. Me oli, aga nii väsinud, et kobisime ruttu magama ja meie kupeekaaslased ronisid varakult üles oma kohtadele. Uni oli sügav ja nägin isegi und, ärkasin selle peale üles, et tundsin, et keegi raputab mu õlga Voronežis oli lumi maas. Ülikooli direktor tuli meile rongi vastu. Esmamulje linnast polnud küll eriti vaimustav- nõukaaegsed trollid, bussid, mustad tänavad, väheke räämas kortermajad. Aga kevade poole pidi siin ilusam olema. Meie ühika lähedal üle tee on hästi suur ja ilus kirik, mitme sibulkupliga, alles poolik. Ühikas näeb parem välja kui Narva mnt 89 ühikas Tartus. Toad on suht normaalsed, ainult väheke jahe on köögis, pesuruumis ja wc-s on remont tehtud. Kuigi wc-s on nö augud põrandas, mitte otseselt :D aga saabki jalalihaseid treenida :P Ma elan köögi kõrval. Minu toakaaslane on vietnamlanna Le Na, ta on juba Venemaal õppinud 6 aastat ja õpib veel 3 aastat, keemiat, temast saab siis õpetaja Vietnamis. Minu esimene tuttav oli Ahmet, ta on iraaklane, tahab õppida arvutiinseneerikat vms, tal on isegi juba venelannast tüdruksõber kõrval ühikas. Ahmeti toanaaber on ka Ahmet Neid tsurkasi on siin palju. Mõnda ei tahaks küll pimedas kohata.
Ma suutsin end ka kohe luku taha jätta, need on need sneppri rõõmud :D ma ju ei teadnud, et ei tohi snepprit kuhugi poole peale jätta, välja minna ja ukse kinni panna. Selleks, et ma sisse saaksin kutsuti mingi parandaja, kes mu ukse muukrauaga lahti kangutas ja siis pärast ukse luku tagasi kokku pani. Õnneks pole mina esimene, kellega nii juhtus ;)
Aga siiski siiski, minu esimese päeva seiklused veel jätkuvad Pärast seda kui olime käinud kopsupilte tegemas ja muid dokumente tegemas koos ülisõbraliku direktoriga, käisime esimese Ahmetiga poes süüa ostmas ja siis veel hosjaika juures paberivärke ajamas, kes mind nähes küsis kohe, kas ma jäin jälle ukse taha :D Igaljuhul läksime siis jälle Ahmetiga linna peale, et Rihole veefiltrit osta, sest vesi pole siin nii puhas, ja siis veel kõnekaarte ostma. Ostsime filtri ära ja siis käisime vist küll pool linna läbi. Tahtsime tele2 simkaarti, aga see oli kas otsas või ei müüdud seda mitte venelastele, wtf. Väga lõbus oli 2 kutiga käija poest poodi ja rääkida sama juttu, vahepeal omavahel rääkides ühega eesti keeles, teisega inglise keeles ja müüjaga vene keeles seletada, mida nad arvasid :D Ja me ei saanudki simkaarte. Ahmet aga tahtis endale kõneaega laadida ja ma pidin teda oma vene keelega aitama, mitte vähe irooniline ju :D Aa ja siis ühes poes mingi mees müüja tahtis näidata, et oskab inglise keelt ja küsis- can I help you ja edasi seletas ikka vene keeles :D Igaljuhul nägime veel väheke Voroneži. Ja mingeid kaubitsejaid, kes pakuvad telefonipoodide ees sulle telefone või siis tahavad sult laenata/ näha telefoni ja võtavad endale või vahetavad ära.
Meil on all ka kurjad komandandi tädid, kellele peab pidevalt oma kaarti näitama ja siis ta vajutab mingit nuppu, et saaks selle värgenduse vahelt läbi, aga tundub, et me näod hakkavad talle juba vaikselt meelde jääma, sest me siiberdame nii palju edasi tagasi Üldine suhtluskeel on ühikas tudengitega inglise keel, toanaabriga panema sega inglis-vene keelt
Siiamaani on kõik täitsa hästi olnud, esimesel päeval :D
Nonii, minu seiklused peaaegu miljonilinna Voroneži poole algasid 6. veebruar 2008, mil ma alustasin rongisõitu Tallinnast Moskva. Jälle uus kogemus. Alguses olime Rihoga ainult kahekesi kupees, Rihol oli veel enne reisi alustamist kohvril ratas ära tulnud, nii et ta pidi koguaeg kohvrit tassima. Igal juhul kupeekaaslased olid meil normaalsed- üks noor kutt ja kolmekümnendates mees, ma arvan, et nad olid usklikud, sest mõlemal oli kaasas piibel. Vene tollipunktis kontrolliti ainult nende pagaseid, sest kutil oli punane pass ja mees rääkis ka liiga hästi vene keelt ;) tglt ma ei tea mis põhimõtte järgi nad seda tegid, meil nad igatahes kohvreid ei kontrollinud ja ma poleks oma kohvrit sealt istme alt välja saanudki Minul oli tegelikult ülemine voodi koht, aga ma ajasin Riho üles, sest ma ei kavatsenud küll mingit akrobaatikat seal tegema hakata, et üles saada, kuigi seal oli ka midagi redeli sarnast. Eriti hästi ei maganud, palav oli, ärkasin mitu korda ülesse. No lõpuks jõudsime 7.veebr hommikul Moskva, Leningratski vaksali. Mõtlesime ja meile soovitati sõita metrooga, sest rong pidi Voroneži minema Pavelski vaksalist. Aga vahepael oli toimunud muudatus ja nüüd ei saanud enam metroosse samast kohast sisse minna kust välja tuldi, hoopis pidi vist üle tee ja mingi jõnksuga kuhugi minema. Igatahes me läksime taksoga, raudselt saime nöörida :D taksojuht oli hullult jutukas, liiklus on Moskvas ja ka Voronežis päris segane. Moskvas peab veel ringide ja kaarega kuhugi minema jne. Lõpuks jõudsime Pavelitski vaksalisse ja alguses kaalusime minna Moskvat avastama, aga lõpuks ikka ei viitsinud ja passisime üle KÜMNE TUNNI raudteejaamas ja vaatasime vene seepe ja muud jama mis telekast tuli. Pidevalt liikusid miilitsad või mundris mehed ringi. Lõpuks läksime Voroneži rongi peale. Seal oli me kupee kaaslasteks üks neljakümnendates mees ja umbes sama vana väheke närviline naine. Me oli, aga nii väsinud, et kobisime ruttu magama ja meie kupeekaaslased ronisid varakult üles oma kohtadele. Uni oli sügav ja nägin isegi und, ärkasin selle peale üles, et tundsin, et keegi raputab mu õlga Voronežis oli lumi maas. Ülikooli direktor tuli meile rongi vastu. Esmamulje linnast polnud küll eriti vaimustav- nõukaaegsed trollid, bussid, mustad tänavad, väheke räämas kortermajad. Aga kevade poole pidi siin ilusam olema. Meie ühika lähedal üle tee on hästi suur ja ilus kirik, mitme sibulkupliga, alles poolik. Ühikas näeb parem välja kui Narva mnt 89 ühikas Tartus. Toad on suht normaalsed, ainult väheke jahe on köögis, pesuruumis ja wc-s on remont tehtud. Kuigi wc-s on nö augud põrandas, mitte otseselt :D aga saabki jalalihaseid treenida :P Ma elan köögi kõrval. Minu toakaaslane on vietnamlanna Le Na, ta on juba Venemaal õppinud 6 aastat ja õpib veel 3 aastat, keemiat, temast saab siis õpetaja Vietnamis. Minu esimene tuttav oli Ahmet, ta on iraaklane, tahab õppida arvutiinseneerikat vms, tal on isegi juba venelannast tüdruksõber kõrval ühikas. Ahmeti toanaaber on ka Ahmet Neid tsurkasi on siin palju. Mõnda ei tahaks küll pimedas kohata.
Ma suutsin end ka kohe luku taha jätta, need on need sneppri rõõmud :D ma ju ei teadnud, et ei tohi snepprit kuhugi poole peale jätta, välja minna ja ukse kinni panna. Selleks, et ma sisse saaksin kutsuti mingi parandaja, kes mu ukse muukrauaga lahti kangutas ja siis pärast ukse luku tagasi kokku pani. Õnneks pole mina esimene, kellega nii juhtus ;)
Aga siiski siiski, minu esimese päeva seiklused veel jätkuvad Pärast seda kui olime käinud kopsupilte tegemas ja muid dokumente tegemas koos ülisõbraliku direktoriga, käisime esimese Ahmetiga poes süüa ostmas ja siis veel hosjaika juures paberivärke ajamas, kes mind nähes küsis kohe, kas ma jäin jälle ukse taha :D Igaljuhul läksime siis jälle Ahmetiga linna peale, et Rihole veefiltrit osta, sest vesi pole siin nii puhas, ja siis veel kõnekaarte ostma. Ostsime filtri ära ja siis käisime vist küll pool linna läbi. Tahtsime tele2 simkaarti, aga see oli kas otsas või ei müüdud seda mitte venelastele, wtf. Väga lõbus oli 2 kutiga käija poest poodi ja rääkida sama juttu, vahepeal omavahel rääkides ühega eesti keeles, teisega inglise keeles ja müüjaga vene keeles seletada, mida nad arvasid :D Ja me ei saanudki simkaarte. Ahmet aga tahtis endale kõneaega laadida ja ma pidin teda oma vene keelega aitama, mitte vähe irooniline ju :D Aa ja siis ühes poes mingi mees müüja tahtis näidata, et oskab inglise keelt ja küsis- can I help you ja edasi seletas ikka vene keeles :D Igaljuhul nägime veel väheke Voroneži. Ja mingeid kaubitsejaid, kes pakuvad telefonipoodide ees sulle telefone või siis tahavad sult laenata/ näha telefoni ja võtavad endale või vahetavad ära.
Meil on all ka kurjad komandandi tädid, kellele peab pidevalt oma kaarti näitama ja siis ta vajutab mingit nuppu, et saaks selle värgenduse vahelt läbi, aga tundub, et me näod hakkavad talle juba vaikselt meelde jääma, sest me siiberdame nii palju edasi tagasi Üldine suhtluskeel on ühikas tudengitega inglise keel, toanaabriga panema sega inglis-vene keelt
Siiamaani on kõik täitsa hästi olnud, esimesel päeval :D
Tellimine:
Postitused (Atom)
